Euroopa Inimõiguste Kohus

FOTO: FREDERICK FLORIN / AFP

Ainuüksi liikumisvabaduse piiramine koroonaviiruse leviku peatamiseks on Euroopa inimõiguste konventsiooni kontekstis problemaatiline, mistõttu tekkis Eestil ka kohustus saata Euroopa Nõukogule võmaliku konventsioonis sätestatud õiguste piiramise teavitus, selgitab Maris Kuurberg, valitsuse esindaja Euroopa inimõiguste kohtus.

Nii nagu Euroopa ja kogu maailm, on ka Eesti sattunud senitundmatusse olukorda – seda ka õiguslikus mõttes, kuna inimeste elu ja tervise kaitseks tuleb võtta tavatuid meetmeid. Selleks kuulutas vabariigi valitsus 12. märtsil välja eriolukorra.

Et säästa meid viiruse leviku halvimatest tagajärgedest, on meie kõigi õigusi ja vabadusi ajutiselt oluliselt piiratud: Eestis on piiratud riigisisest ja riigipiiriülest liikumist, muudetud hariduse andmise korda ja kohtukorraldust, suletud erinevaid kultuuri ja muid asutusi, seatud piirangud suhtlusele, sealhulgas haiglates ja kinnipidamisasutustes olevate isikutega.

Me kõik näeme ja tunnetame neid piiranguid igapäevaselt. On üheselt selge, et meie praegune elukorraldus ei ole sama, kui see oli veel mõned nädalad tagasi.

Rahvusvahelised lepingud on ette näinud erinevaid mehhanisme, et teave sellest, kuidas riigid keerulistes olukordades oma elanike õigusi piiravad, leviks ja et rahvusvaheline üldsus oleks piirangutest teavitatud. Sellest tulenevalt ja lähtudes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 15, teavitas Eesti ka Euroopa Nõukogu peasekretäri eriolukorra lahendamiseks kehtestatud piirangutest. Eesti täitis selliselt oma rahvusvahelist kohustust informeerida rahvusvahelisi organisatsioone oma riigis valitsevast eriolukorrast ning selleks võetud sammudest. Kõnealune konventsiooni artikkel ongi mõeldud sellistes olukordades kasutamiseks.

Praegusega võrreldavat pandeemiat ei ole inimõiguste konventsiooni kehtivusajal Euroopas esinenud, kuid mitmed riigid on ka varem teavitanud Euroopa Nõukogu erimeetmete võtmisest, näiteks seoses relvakonflikti olukorraga või terrorismivastase võitluse vajadusega. Nii tegi asjaomase teate näiteks Ühendkuningriik pärast 11. septembril 2001 USA-s toimunut ja Prantsusmaa pärast 2015. aasta terrorirünnakuid Pariisis. Viimasel ajal on artikli 15 alusel teavituse teinud veel Ukraina seoses Donbassis ja Luganskis toimuvaga ning Türgi pärast 2016. aasta riigipöördekatset.

Meie hinnangul vastab praegu Euroopas valitsev olukord üheselt «hädaolukorrale, mis ähvardab rahva eluvõimet». Kuigi öeldakse, et nii palju kui on juriste, on ka eriarvamusi, siis selle üle, et tegemist on konventsiooni mõttes hädaolukorraga, valitseb õigusekspertide seas pigem üksmeel.

Tänaseks on erialaeksperdid avaldanud mitmeid artikleid, kus on hinnatud artikli 15 kohaldamisvajadust ning neist nähtub, et õiguslik olukord on kõigi jaoks ebaselge. Näiteks on toodud ka Eesti saarte isoleerimine ehk on tõstatatud küsimus, kas eestimaalaste liikumisvabaduse märkimisväärne piiramine oleks inimõiguste konventsiooniga kooskõlas. Samuti on ebaselge, kus on piir liikumisvabaduse piiramise ja vabaduse võtmise vahel. Või milliseid piiranguid võib avalikes huvides seada isikute varale. Juristidel jätkuks arutelu pikemaks. Selleks, et taolisele arutelule (võimalik, et tulevikus ka kohtusaalis) selgem raam anda, pidas Eesti oluliseks teavitada, et praegune õiguste piiramine leiab aset hädaolukorras. Lõpliku vastuse eeltoodud küsimustele – inimõiguste konventsiooni valguses – saab anda üksnes Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) ise, kui ta kunagi praeguses olukorras võetud meetmeid ja tehtud otsuseid konkreetse kaebuse lahendamisel hindab.

Kuigi öeldakse, et nii palju kui on juriste, on ka eriarvamusi, siis selle üle, et tegemist on konventsiooni mõttes hädaolukorraga, valitseb õigusekspertide seas pigem üksmeel.

Meie vaatest oli korrektne ja läbipaistev teavitada Euroopa Nõukogu, et meil võib tekkida vajadus võtta meetmeid, mis tavaolukorras oleksid ülemäärased. EIK on öelnud, et riik peab võetud meetmetest Euroopa Nõukogu peasekretäri teavitama piisavalt kiiresti.

Euroopa Nõukogu teavitamine ei muuda Eesti riigi praegusi kohustusi. Ka eriolukorras tehtavad otsused ja võetavad meetmed peavad olema seaduslikud, eesmärgipärased, vajalikud ja proportsionaalsed, samuti peavad need olema ajas piiratud. Iga piirav meede, mis praegu võetakse, peab olema põhjendud – see peab olema võetud selleks, et kaitsta isikute elu ja tervist pandeemia olukorras.

Nagu rõhutas täna ka õiguskantsler, kehtib põhiseadus ka eriolukorras ning meetmete kooskõla põhiseadusega hindavad Eesti kohtud. Sellele tõdemusele tuleb lisada, et ka konventsioon kehtib eriolukorras. Kuigi riik on teavitanud Euroopa Nõukogu võimalusest, et ta võib-olla ei saa hädaolukorras tagada kõiki konventsiooniga tagatud õigusi ja vabadusi tavapärases ulatuses, siis sellise teate esitamisega ei kao ära EIK jurisdiktsioon Eesti üle.

Nagu eespool viidatud, on mitmed riigid varem teinud artiklil 15 põhinevaid teateid ning EIK on saanud neid ka hinnata. Enne konkreetse kaebuse hindamist kaalub EIK esmalt seda, kas riigi toetumine hädaolukorrale oli üldse põhjendatud. Alles siis, kui kohus nõustub, et esines hädaolukord, hindab ta konkreetset kaebust edasi sellest lähtudes. EIK senine kohtupraktika näitab hästi, et ka siis, kui EIK on pidanud hädaolukorrale toetumist lubatuks ja põhjendatuks, on ta mitmel juhul konkreetseid meetmeid ikkagi pidanud konventsiooni rikkuvateks. Õigusriigile kohaselt hindavad meie piirangute õiguspärasust esmalt siiski Eesti kohtud, kuid Eesti allub jätkuvalt ka rahvusvahelisele kohtulikule kontrollile.

Lisaks tuleb rõhutada, et on rida õigusi, millest ei ole lubatud teha erandeid isegi hädaolukorras. Sellisteks õigusteks on õigus elule, piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld, orjuse keeld ja kriminaalseaduse tagasiulatuva kohaldamise keeld.

Jah, oleme kahetsusväärses ja pretsedenditus olukorras, kus meie kõigi elukorraldus on täiesti segi löödud. Riik peab sellises olukorras võtma rahvatervise seisukohast olulisi ja eluliselt vajalikke meetmeid, mis kaitseksid inimeste elu ja tervist. Riik ei saa eriolukorras tagada meie õigusi ja vabadusi moel nagu oleme seni harjunud. Seetõttu oli korrektne, et teavitasime Eestis kehtestatud piirangutest Euroopa Nõukogu, samuti ka ÜRO-d, vastavalt ÜRO kodaniku  ja poliitiliste õiguse rahvusvahelise pakti artiklile 4. Ootame pikisilmi hetke, et meie ühise pingutuse tõttu saaksime rahvusvahelisi organisatsioone teavitada nende meetmete lõpetamisest ja naasta tavapärasesse argipäeva.