Juhtkiri: hoidkem jõudu!

Jüri Ratas ja Jaak Aab. Foto: Eero Vabamägi

On eriolukorra 17. päev ja praegu teadaoleva info kohaselt jääb erikorra lõpuni 33 päeva. Eriolukorra väljakuulutamise alguses toimis ühiskond täiesti tavalises rütmis. Olid mõned soovitused ja mõned tungivad soovitused. Nüüd ei ole see enam nii. Ühiskonna rutiin on rikutud ning haigus murrab. Murrab meid kõiki.

Teine, mis ühiskonda murrab, on väsimus. Kogu kriisilahendamine töötab täistuuridel ja see kurnab inimesed ära. Kaks nädalat kriisi on riigile uus olukord ning samuti on see uus paljudele otsustajatele. Viimane suurem kriis, mis riigi toimimist ­halvas, oli meil 13 aastat tagasi ning sellel ajal oli veel mõni ministritestki alles kooli­pingis. See ei ole etteheide, aga kriiside lahendamisel maksab kogemus väga palju. Ilmselt seetõttu tõi peaminister Ratas väljakule kapteniks Jaak Aabi. Peaminister on Aabi alati ametisse seadnud, kui on mõni suuremat sorti kriis. Nii toodi Aab Keskerakonna peasekretäriks, kui Ratas erakonna etteotsa sai ning peakontoris asjad kiiva kiskusid. Aab lahendas ära.

Mängu on toodud teisigi tegijaid, ning Arkadi Popovi ametisse seadmine on leidnud palju positiivset vastukaja. Puhanud mees on väljakul ning see aitab ka näha asju täiesti teise pilguga. Professionaalsus tekitab usaldust ning loob eelduse adekvaatseteks otsusteks. Me kõik ei ole iga valdkonna eksperdid, kuid hea juhtimise üks oluline võti on leida endast targemad inimesed. Eriti siis, kui valdkond ongi keeruline ja nõuab eriteadmisi.

Kui mitmel elualal saab töötajaid kiiresti asendada, siis kuidas asendada arste, politseinikke, piirivalvureid, päästjaid, päästekorraldajaid või ajakirjanikke, kes on ise haiged või karantiinis? Või väsinud. Oleme selle katsumusega lähiajal silmitsi, sest praegu on eesliinil ametid, mida ei saa ilma väljaõppeta täita või mis on vähe efektiivsed ilma kogemuseta.

Me kõik ei ole iga valdkonna eksperdid, kuid hea juhtimise üks oluline võti on leida endast targemad inimesed. Eriti siis, kui valdkond ongi keeruline ja nõuab eriteadmisi.

Väsimus tähendab vigu ja ebaadekvaatseid otsuseid. Kui mõnele otsustajale tundub, et tema kohta see ei ­kehti, siis oleks viimane hetk hinge tõmmata. Juhtide üks ülesanne on ka märgata oma meeskonnas läbipõlemise ohtu ning mõni­kord saatagi inimene puhkusele.

Ei, mitte lahti lasta, vaid leida talle näiteks neljaks päevaks asendus. Puhkamine on taastumiseks ka vajalik, sest selles kriisis on kõige materiaalse kõrval ikkagi tähtsaim töövahend inimese aju. Kõik on asendatavad, ka peaminister. Selle rolli saab mõneks ajaks võtta mõni ministritest. Miks mitte Jaak Aab?

Ainuisikuliselt ei lahendata ühtegi suuremat kriisi. Peaministri vastus opositsioonipoliitiku küsimusele, et tema poole võib igamees abipakkumisega pöörduda, tekitab kahtlusi, kas ta ei usalda, ei oska delegeerida või ei juhi strateegilist tasandit. Sellel tasandil pole oluline ise vastus leida kõigile küsimustele ja suhelda kõigi inimestega otse, vaid nõuda asjaomastelt vastuste leidmist.

Alati on oht ka ise nakatuda. Kogu eriolukorra vältel on peaminister, ministrid ja tippametnikud füüsiliselt kogunenud arvukates staapides. See on osa probleemist, sest vaenlane (seekord koroona) võib võtta strateegiliselt tasandilt kohe pea maha. Seetõttu on asendus ülioluline.

Aga ikkagi, inimesed väsivad, sest meile teadaoleva finišini on jäänud veel läbida kaks kolmandikku maast.

Osa probleemist on aga selles, et me ei tea, kas finiš ikkagi on 1. mail. Pigem mitte, aga sellest väljudes ei tohi me olla läbipõlenud.