Ületarbimine.

FOTO: Laurent Paillier/ZUMAPRESS/Scanpix

Inimesed on elanud enesehävitusliku elu, raisates aega ja ressursse tühjade asjade peale. Ehk on see kriis on äratuskell, et senised väärtused üle vaadata, kirjutab tartlane Rainer Kaasik.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Meie pealtnäha tugev ühiskond on koroonakriisis väga lühikese aja jooksul löödud käpuli. Kes on hirmul, kes on tüdinenud ning on ka neid, kes võtavad asjad naljaga. Kuid miks me siiski oleme täna nõnda käpuli?

Me oleme see, millele me mõtleme oma päeva jooksul. Kui vaadata, kuidas inimesed on elanud enesehävitusliku elu, raisates aega ja ressursse tühjade asjade peale, ma tegelikult ei imesta selle üle. Me käime külmal ajal poolpaljalt ringi, ei toitu ega puhka korralikult. Ronime haigetena välja ning piitsutame oma tervist igal võimalikul moel. Oma heaoluühiskonnas oleme ära unustanud elementaarse, mis hoiaks meid elus, ja oleme teinud kõik selleks, et meie kehad oleksid vastuvõtlikud kõigele halvale.