Juhtkiri: mitte loobumine, vaid loomine

Postimees kuulutas eile aasta inimesteks 2011 saastekvoodiga kauplejad Anne Sullingu ja Hannu Lambi. Nende otsese töö tulemus Eesti maksumaksjale on 360 miljonit eurot kasutamata riikliku CO2 saastekvoodi müügist.

Nad on edukaimad läbirääkijad kvoodikaubanduse turul, kus pakkumine ületab nõudlust lausa mitukümmend korda. Asjaolusid igakülgselt kaalumata võib saastekvootidega kauplemine tekitada moraalseid küsitavusi.

On ju saastekvootide alg idee selles, et riigid vähendavad CO2 emissiooni kvoodiga määratud mahuni. Selle läbi võidab keskkond ja tööstused on sunnitud soetama või arendama säästlikumaid tootmisviise.

Aga kui riik, kellel pole tööstust nii paljugi, et ta kvooti täita suudaks, müüb oma ülejäägi maha neile riikidele, kelle tööstus saastab kvoodiga lubatud määrast rohkem, siis võib tekkida kahtlus, kas pole mitte kaugenetud saastekvootide seadmise põhieesmärgist.

Selline hinnang oleks õigustatud, kui kvoodikauplemisest saadud tulu läheks pensionide maksmiseks või riigieelarve aukude lappimiseks. Ent see ei lähe selleks, vaid investeeringuteks tingimusel, et tulemuseks on otseselt keskkonnasääst.

Nii soojustatakse selle raha eest maju, rajatakse tuuleparke, korraldatakse transporti loodussõbralikumate alternatiivide abil nagu elektriautod või alternatiivset kütust kasutavad liinibussid. Niisiis, müües ära oma ülejäänud kvoodi, panustame keskkonnasäästlikusse.

Ning me ei tee seda ainult enda huvides, sellest võib võita kogu inimkond. Poolikuid lahendusi ei taha keegi kasutada, olgu see kas või «tumeroheline». Aga iga lahendus on alguses vähemalt mõnevõrra poolik, areng saab toimuda vaid kasutades.

Nii võib elektriautoga ringi sahisev sotsiaaltöötaja küll esmapilgul kentsakas tunduda, laadimistaristu puudulikkus panna selle aktsiooni mõistlikkuses kahtlema, ent pikas perspektiivis tähendab see elektriautode arendamisele eelduste loomist ja seeläbi keskkonnasäästu ka mujal kui ainult Eestis.

Kui Eestis on inimesed, kes suudavad saastekvootide müügi edukalt keskkonnasäästuks muuta, siis on ju üsna võimalik, et ühel hetkel leiame me endi seast ka hea läbirääkija selleks, et innustada CO2 emissiooni vähendamise kokkuleppega ühinema ka neid riike, kes sellest seni on kõrvale jäänud või kõrvale jäämas.

Majandusraskustes kiputakse nagunii raha loodusele eelistama. Eesti kogemus võiks kahtlejatele kinnitada, et CO2 vähendamise kohustus ei ole võimalustest loobumine, vaid uute loomine.