Meelis Saueauk: märtsiküüditamisega taheti hirmutada ja lõplikult sovetiseerida

Video ei ole enam kättesaadav.

Küüditamise haava rahva hinges võib leevendada ainult aeg. Samas ei tohi seda unustada. Loodetavasti aitab mäletamisele kaasa äsja avaldatud operatsiooni «Priboi» salatoimiku materjalide ja artiklitega kogumik, kirjutab Eesti Mälu Instituudi vanemteadur Meelis Saueauk.

See pidi algama ootamatult, koidikul, kui lapsed veel magasid. Justkui murdlaine (seda tähendabki tõlkes küüditamisoperatsiooni nimi «Priboi») pidi see rabama inimesed jalust ja muutma igaveseks nende saatust. Vilniuses, Riias ja Tallinnas olid julgeolekutöötajad end 24. märtsi õhtuks salaja valmis seadnud, et juba tunnike pärast keskööd inimjahiga alustada.

Maale vallamajadesse kevadkülvi koosoleku või muu ettekäändega kokku kogutud võimule lojaalseks peetav kohalik aktiiv oli saanud aimu neid ees ootavast «operatsioonist» ja istus segaste tunnetega oma kogunemiskohtades, oodates tegutsemiskäsku. Julgeolekuohvitserid jagasid neid operatiivgruppidesse, millesse operatiivtöötaja juhtimisel pidid kuuluma lisaks hävituspataljonide ehk «rahvakaitse» võitlejad ja sisevägede sõdurid.

Viimased olid kogunemiskohad ümber piiranud, et keegi kohalolijaist enam lahkuda ei saaks ja ohvreid ei hoiataks. Küüdirongide tarvis olid raudteejaamades moodustatud pealelaadimispunktid, et inimesed ešelonidesse paigutada. Operatsiooni üldjuht, NSV Liidu julgeolekuministri asetäitja, kindralleitnant Sergei Ogoltsov asus koos oma staabiga Riias ja liiduvabariiklikud juhid kohalikes pealinnades. Tallinnas oli lähtesignaali andmiseks valmis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi volinik kindralmajor Ivan Jermolin. Juhtimisahela alumine lüli asus maakonnas, kuhu selleks puhuks olid komandeeritud NSV Liidu julgeolekuministeeriumi volinikud.

Operatsiooni «Priboi» ettevalmistus oli alanud 1949. aasta 18. jaanuaril pärast Leedu, Läti ja Eesti NSVde kohalike kompartei esimeste sekretäride kohtumist Staliniga Moskvas. 29. jaanuaril 1949 allkirjastas Stalin määruse, mis käskis Eestist, Lätist ja Leedust ühekorraga igaveseks Siberisse küüditada 29 000 perekonda kokku 87 000 inimesega. Seda arvu ei võetud laest, vaid vastas jämedalt juba arvele võetud perepeade hulgale, mis inimeste koguarvu saamiseks oli pereliikmete arvu silmas pidades korrutatud kolmega. Ettevalmistuse koordineerimise pani Stalin oma asetäitjale Lavrenti Beriale, sest põhirolli kavandatavas operatsioonis kandsid riikliku julgeoleku ministeerium ja siseministeerium. Leedus algas ülisalajane ettevalmistus juba 7. veebruaril ja veidi hiljem ka Eestis ja Lätis.

Iga asumisele saadetav perekond või leibkond, kes koos elas, tuli salajaselt arvele võtta ja vormistada omaette toimik. Perekonnad jagunesid laias laastus kolme kategooriasse. Esiteks «kulakud» peredega ehk veidi paremini toime tulevad talupidajad, kes olid palganud võõrast tööjõudu, omanud põllutöömasinaid või olid muul põhjusel juba 1947. aastast saadik kulakuks tunnistatud ja koormatud kõrgendatud maksudega. Teise suurema kategooria moodustasid metsavendade ja nende toetajate, võõrvõimu määratluses «bandiitide» pered.

Kolmandasse kategooriasse kuulusid relvastamata iseseisvusliikumisega seotud isikute ehk soveti keelepruugis «natsionalistide» perekonnad. See, et suurema osa küüditatavatest moodustasid naised ja lapsed, on seletatav sellega, et isasid, vendi ja poegi ei olnud enamikku nendesse peredesse enam alles jäänud. Nad olid kas tapetud, vangistatud või varjasid ennast repressioonide kartuses. Välja otsustati saata aga ka osade juba metsast välja tulnute ehk «legaliseerunute» pered.

Kurikaval plaan nägi ette küüditatavatest maha jäänud majade ja muu suurema vara äravõtmist. See oli korraldatud nii, et vara üleskirjutamisega pidid tegelema needsamad kohalikud aktivistid, kes olid operatiivgrupi tallu juhatanud. Seetõttu mäletab kohalik rahvas peamiste küüditajatena just neid ja müüt, kuidas rahvas ennast ise küüditas, on visa kaduma.

Ettevalmistus küüditamiseks oli Eestis laias laastus lõpetatud 15. märtsiks. Leedus jõuti sellega ühele poole 18. märtsiks. Operatsioon käivitati öösel vastu 25. märtsi, maapiirkondades alustati kella kuue paiku hommikul, kuid igal pool ei läinud see nii sujuvalt, nagu oli plaanitud. Hoogustunud nuhkimine inimeste järgi, suured sõjaväelaste kogunemised ja transpordivahendite koondamine ei olnud Eesti suguses väikeses külaühiskonnas märkamata jäänud. Ka veel operatsiooni ajal jõudsid kuuldused käimasolevast aktsioonist pärale enne operatiivgrupi saabumist. Nii oli teise küüditamispäeva õhtuks kätte saadud vaid kolmveerand kinnivõtmisele kuuluvatest inimestest ja käiku tuli lasta ka kogu reserv.

Vastupidiselt Lätile ja Leedule Eestis küüditamisplaani inimeste osas täis ei saadudki. Ka kõige täielikemail andmeil jäi siit operatsiooni kestel väljaviidute hulgaks 20 713 inimest, ehk 92 protsenti plaanist. Samas kui kogu operatsiooni raames viidi Balti riikidest ära 94 779 inimest, ehk esialgne plaan täideti ligi 109 protsenti. Siin-seal osutasid üksikud ka küüditajatele vastupanu. Keila pealelaadimispunkti juurde kogunes hulk inimesi, kes tuli sealt ära ajada.

Miks sellist massiküüditamist üldse tarvis oli? Märtsiküüditamise ja analoogiliste sõjajärgsete deporteerimiste eesmärgina on enamasti nimetatud põllumajanduse kollektiviseerimist takistanud kulakute kõrvaldamist. Siinsele kohalikule administratsioonile oligi keskseks soovitavaks tulemiks «kulakluse kui klassi likvideerimine».

Tegelikkuses jättis see stalinistlik loosung varju küüditamise laiema eesmärgi: maapiirkondade täieliku sovetiseerimise. See tähendas vastupanu lämmatamist ja senise külaühiskonna, eelkõige talumajanduse likvideerimist, mis pidi aitama kaasa nii lauskolhoseerimisele kui iseseisvusvõitluse ja metsavendade kadumisele.

Riiklikult kontrollitud põllumajandustootmine pidi muutma metsavendade toitmise raskeks. Vähetähtis polnud paigalejäänute hirmutamine. Tegelikult mõjus see nii talunikele kui nõukogude aktiivile – keegi ei saanud ennast enam kindlana tunda. Seda hoolimata olukorrast, et küüditamisest osavõtuga olid viimased ennast talunike ees põhjalikult häbistanud.

Märtsiküüditamise eesmärk oli sama, mis enamikel sõjajärgsetel massiküüditamistel. Need algasid 1947. aastal Lääne-Ukrainas operatsiooniga «Zapad» («Lääs») ja kestsid peaaegu Stalini surmani. On hinnatud, et Stalini võimuloleku ajal küüditati NSV Liidus kokku umbes kuus miljonit inimest.

On viidatud ka 1941. ja 1949. aasta küüditamiste sarnasusele. Mõlemal hetkel valmistus NSV Liit sõjaks ja sel otstarbel püüti ennetada võimalikke ülestõuse oma tagalas. Olid ju Nõukogude Liidu vastuolud lääneriikidega 1949. aastaks jõudnud tõepoolest ühte haripunkti. Nagu teame, siis järgmisel aastal viiski see vastasseis sõjani – puhkes Korea sõda.

Kuidas hinnata märtsiküüditamise tulemusi? Lühemas perspektiivis vastas see laias laastus seatud eesmärkidele: ärahirmutatud maaelanikud tunglesid kolhoosidesse ja meeleheitel metsavennad tabati riburada järgnevate aastate jooksul. Operatsiooni läbiviijad said riikliku tunnustuse ja ordenid. Kui aga vaadata märtsiküüditamist pikemas perspektiivis, siis kujutas see endast suurt poliitilist viga, mis toitis suure osa elanikkonna vaenulikkust ja passiivset vastupanu. See tipnes Nõukogude Liidust lahkulöömise nõudega kohe, kui selleks võimalus tekkis. Seda haava ei suutnud ravida Nikita Hruštšovi võimuloleku ajal muidu üsna kenasti välja mängitud Stalini isikukultuse ja terrori vaenamine. Sellega kaasnes repressioonide ümbervaatamise poliitika ning vangistatute ja küüditatute vabastamine, mis viidi suuremas osas ellu 1960. aastaks. Seda enam, et asumisel olnute ankeet jäi rikutuks ning mitmesuguseid negatiivseid järelmeid ja kitsendusi tuli neil taluda veel palju aastaid hiljem.

Küüditamise haava rahva hinges võib leevendada ainult aeg. Samas ei tohi seda unustada. Märtsiküüditamist ja teisi kommunistliku terrori tegusid jääb meenutama 2018. aastal Tallinnas Maarjamäel avatud memoriaal, mille mälestusseinal on ka 3000 küüditamise ajal või asumisel surnud inimese nime. Loodetavasti aitab mäletamisele kaasa ka operatsiooni «Priboi» salatoimiku materjalide ja artiklitega kogumik, mille nüüd avaldas Eesti Mälu Instituut oma toimetiste teise köitena.

«Toimik «Priboi». Artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest»
Toimetajad Meelis Saueauk ja Meelis Maripuu. Eesti Mälu Instituudi toimetised nr 2 (2019). Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 536 lk.

Sarja Eesti Mälu Instituudi toimetised teises köites avaldatakse esimest korda eesti keeles Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi salatoimiku «Priboi» («Murdlaine») materjalid, mis kajastavad küüditamise läbiviimist Eestis. Dokumentide kõrval on kogumikus seitse algupärast artiklit märtsiküüditamise eri tahkudest, alates küüditamiste korraldusest sõjaeelses Nõukogude Liidus kuni märtsiküüditamise ohvrite mälestamiseni tänapäeval.