Jürgen Ligi: Kuidas maksta töö eest, mida ei saa teha, rahaga, mida pole?

Jürgen Ligi FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

«Viiruse huvi ei ole tappa ega isegi mitte viga teha,» õpetab professor Irja Lutsar, «seda teevad inimese reaktsioonid, mis teda ennast kahjustavad.» Sarnane on see ühiskonna puhul: tema reaktsioon viirusele maksab praegu rohkem kui kõigi teiste haiguste peale kokku. Meil oleks nüüd tarvis rahandusministrit, aga on Martin Helme. Tema pakub välja oma valimiseelseid retsepte, millele tõbe ei leidunud Eestis siis ega leia nüüd.

 

Teadmata täpset rohtu viirusele enese vastu, peame leevendama oma reaktsioonide tagajärgi. Majandusele on riik välja pakkunud nii häid kui halbu mõtteid. Ökonomistide ja otsustajate üksmeel valitseb selles, et ravi peab praegu olema intensiivne, sest reaktsioonid on seisanud hulga funktsioone. Toimunud on asümeetriline rünnak väljast ja ka elus hoida on majandust tarvis majandusvälisel meetodil: maksta töö eest, mida pole, rahaga, mida pole. Seda saab teha ainult riik, aga mitte pikalt ega valimatult. Ja kuna valitsused ise pole piisavalt valmistunud, saavad riigid sedagi ainult tänu massiivsele «rahatrükile» keskpankadest, eelarvereeglite lõdvendamisega, Euroopa Stabiilsusmehhanismi toega, laenudega riikidevahelistest investeerimispankadest, kommertspankade kapitalinõuete alandamise ja garantiidega, et nood ka tegelikult laenu annaksid. Aga sel kõigel on piirid ja pikaajalised tagajärjed ning see kõik ei jõua ka täpselt, kõigile ega õigel ajal pärale.