Imre Kaas: filmilik õudusreaalsus Stroomi rannas

Nädalavahetus oli soe ja päikeseline. Rahvas promeneeris Stroomi rannaäärsetel teedel ja tundis elust mõnu. Isegi grill huugas ja eritas kevadisi lõhnu. 

See kõik meenutas mulle mõnda Hollywoodi katastroofifilmi. Teate ju küll - üks viirus on lahti pääsenud ja peategelasest teadlane ja tema tuttav arst on meeleheitel, sest keegi ei taha neid kuulda võtta. Nad püüavad inimestele lihtsas keeles selgeks teha, mida toob kaasa kurja viiruse levimise eriolukorras kambakesi ringikõndimine. Viirus on nähtamatu ja võib sind varitseda kõikjal! Aga inimesed ignoreerivad neid selgitusi, sest «mind see bakter ei murra!». Mis sest, et viirus pole tegelikult bakter ja ei vali, keda nakatada. Hingamisaparaadi alla võivad sattuda kõik üle 14-aastased.

Need kaadrid Stroomi rannast ilmestavad seda sama filmilikku hetke, kui teadlane ja arst on teinud kõikvõimaliku, et päästa inimesi kindlast surmast, aga isekas rahvamass sulgeb näppudega oma kuulmekanalid ja marsib kinnisilmi hukatuse poole. Isegi kisendamine ei aita, sest petlik turvatunne on kindlam kui teadus. 

Filmis järgneks neile kaadritele ühiskonna kokkuvarisemine ja pikad plaanid tühjadest tänavatest. Viirus on teinud oma töö ja inimkonna jätkamine jääb üksikute ellujääjate õlule. Aga see oleks üks tüüpiline ja lihtsakoeline film. Meie saame seda stsenaariumi veel muuta. Meie kätes on helge finaal, sest see pole praegu uni ega film. See kõik toimub päriselt. See on meie ainus elu.

Ole kodus!