Kui igapäevaselt on meil kasutusel üks mõiste «kriis», siis õiguslikult on meil pilt palju kirjum ja kriisideks valmisolek põhjalikult reguleeritud. Sõna «kriis» asemel kasutatakse õiguses selliseid mõisteid nagu hädaolukorra oht, hädaolukord, eriolukord, erakorraline seisukord, kõrgendatud kaitsevalmidus ja sõjaseisukord. Kõik need õiguslikke mõisted saab omakorda võtta kokku ühe mõistega – erikord.
Erikord tähendab eelkõige õiguslikku seisundit ehk seda, millise õigusliku tähenduse me tekkinud kriisile anname.
Tänase kriisi taustal on teine oluline õppetund see, et eriolukorra väljakuulutamine ei saa olla seotud kitsalt vajadusega rakendada täiendavaid meetmeid hädaolukorra lahendamiseks. Tegelikult saaksime ka uue koroonaviiruse COVID-19 tõkestamiseks enamuse lubatud meetmetest eriolukorda rakendamata kasutusele võtta.
Eriolukorra väljakuulutamise täiendavaks mõõtmeks on hoopis vabariigi valitsuse antav kommunikatiivne tähendus olukorrale. Kõige paremini võtab selle mõtte kokku meediaportaalides kasutatav väljend «üleilmne eriolukord».
Isegi kui meil tavaõigusest tulenevalt on võimalik kõiki vajalikke meetmeid eriolukorda välja kuulutamata justkui rakendada, siis peame mõtlema, millise tähenduse me olukorrale anname? Kas tõesti business as usual ehk tavapärane töö? Ilmselgelt ei sobi selline sõnum antud konteksti.
Eriolukorras tuleb lisaks seaduses kirja pandud täiendavatele meetmetele mõelda laiemalt. Eriolukorra mõte on ju välja kujunenud olukorda senisest teistmoodi, paindlikumalt lahendada. Teha nii, nagu sellises olukorras mõistlik. Olgu selleks siis kruiisilaevade Eestisse saabumise või alkoholimüügi piiramine, toidu- ja esmatarbekaupadele müügipiirangu kehtestamine tarbetu kokkuostu vältimiseks või kaubanduskeskuste lahtiolekuaegade ja külastajate arvu reguleerimine.