Lauri Vahtre: Kus on e-hädaabitööd?

Lauri Vahtre. Foto: Raul Mee

Valitsuse majanduspakett eriolukorra puhuks on kahtlemata asjakohane, kuid üht ma sealt ei leidnud: hädaabitöid, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.

Mis on hädaabitööd? Jutt ei ole rabapõlengu kustutamisest ega üleujutuse tagajärgede likvideerimisest, vaid töödest, mida riik organiseerib töötutele nt majanduskriisi ajal. Nagu näiteks Tartut Emajõe üleujutuste eest kaitsvad kaldatammid, mis rajati 1930ndate alguses. Need tulnuks nagunii rajada, nende eest tulnuks nagunii maksta – järelikult ei kaotanud riik (või linn) pikemas plaanis midagi, kulutades raha raskel ajal sissetulekuta jäänud inimestele palga maksmiseks.

Nüüd meil töötust ei ole, aga töö seisab. Valitsus võtab sadu miljoneid laenu, et maksta sunnitud puhkusele jäänud inimestele osalist palka, mis on esimese meetmena kahtlemata väga õige. Mõne kuu peame niimoodi vastu ja ehk selle aja peale midagi selgub. Taud raugeb, leitakse vaktsiin vms. Ainult et laen tuleb tagasi maksta. Ja mida vähem on riigil tagasimaksmise ajal n-ö rutiinseid, kulusid, seda kergemini saame võlast lahti. Seetõttu tekib loomulik küsimus: kas riik ei peaks püüdma hädaabitööde vormis ära teha mõningaid lähituleviku kulutusi, mis tuleks teha nagunii? Või kui mitte nagunii, siis vähemalt kulutada laenuraha sel viisil, et saaksime selle eest midagi püsivat, mida võib-olla poleks muidu saanud?

Selge see, et pole mõtet panna ühiskonda ühe käega karantiini ja teise käega ajada kokku suuri töölisarmeesid näiteks neljarealisi maanteid ehitama (mis muidu oleks täitsa hea plaan). Või veel parem, ütlen ceterum censeo korras – alustada eeltöid Narva vanalinna taastamiseks, see tähendab uute majade ehitamiseks, et neisse ümber kolida praeguste amortiseerunud hruštšovkade elanikud ja alustada seejärel lammutustöödega. Nende 250 miljoniga oleks meil taastatud Vana-Narva peaaegu käes ja see oleks suureks abiks laenude tagasimaksmise ajal. Küll kaudselt, majanduselu üldise ergutajana, aga ikkagi. 

Paraku, nagu öeldud, on selliste tööde organiseerimine kui mitte võimatu, siis väga kitsendatud, need ei saa minna vastuollu üldiste abinõudega, mille eesmärk on meid üksteisest vähemalt meetri kaugusel hoida. Muide, siin on ugri-mugri rahvastel paljude teiste ees loomulik eelis – me nagunii ei taha üksteisele eriti lähemale minna, välja arvatud… Vabandust, aga on teine jutt. Niisiis – jäävad üle e-hädaabitööd. Oleme e-riik või ei ole? Eri asutustel, instituutidel, teenistustel, valitsustel jne on näiteks massiliselt digiteerimistööd, mida tehakse tasapisi ja aastast aastasse. Miks mitte palgata (riigi poolt antava lisaraha eest) tuhandeid inimesi seda ära tegema? Milleks maksta kojujäänule 70% palgast toetuseks, kui võib maksta 100% reaalse ja vajaliku, ehkki hetkel mitte esmatähtsa töö eest? Loomulikult mitte sunniviisiliselt, vaid üksnes neile, kes tahavad. Tehtud töö võrra saaks vähendada vastavaid kulusid näiteks järgmisel aastal – väike kergendus laenu tasumise ajaks. Lühidalt: iga sihipäraselt hädaabitöödeks kulutatud miljon läheb hiljem meie ühiselt turjalt maha ja aitab üle elada eriolukorra järellainetusi. 

Digiteerimistööd on seejuures lihtsalt esimene, mis pähe kargab. Üksteisele meetri kaugusele minemata annab ära teha ikka palju muudki. Kui valitsus esineks üleskutsega teha ettepanekuid, milliseid töid sel viisil korraldada võiks, võiks karta sidekanalite lühiajalist ummistumist. Aga see vist on kõige väiksem mure? Kodanikud valitsejad, usaldage ometi rahva loovat energiat.