NEEME RAUD. SIIN ⟩ Leidke kriisiajal oma zen-tsoon

Kuku raadio laupäevahommikune saade «Neeme Raud. Siin» viis kuulajad Jaapani iidsesse pealinna Kyotosse ja sealsetesse kuulsatesse zen-templitesse ning zen-mõtteviisi.

Neeme Raua sõnul sattus ta Kyotosse juba kaua varem etteplaanitud reisile, kuid kohal olles sai aru, et see linn ja inspiratsioon, mida ta annab – nii kirjanikele, muusikutele kui ka lihtsalt hingerahu otsijatele –, on just õige koht, kuhu maailma praeguse ärevuse eest peituda. Ja rahulikult sealsetes zen-aedades ja templites mõelda, mis siis maailmas praegu toimub ning mida see kõik maailma jaoks võib tähendada. Seega, kriisiaja laupäevahommikuse saate salvestamise kohaks ja teemaks sobis Kyoto just nüüd hästi.

«Zen» on saanud maailmas moesõnaks, mille tähendust nagu kõik teavad – meelerahu saavutamine, stressi keskelt välja astumine – ja ei tea ka. Seepärast kõlas saates ka zen'i ametlik definitsioon: «Zen või zen-buddism on Jaapani budismi üldnimetus. Zen'i nurgakiviks on tõdemus, et igapäeva muretsemisest vabanemiseks tuleb igapäevast elu mõtestada ja elada häirimatu eetilise virge olendina.»

«Kyotos, kus on ligi 1600 templit ja pühapaika, käiaksegi just seesmist, mõtestatud rahu otsimas,» rääkis Raud. «See on väga eriline linn ja paik kogu maailma lõikes.»

Kyotos elab ka noor eesti perekond Kitsnikud: isa Lauri on Hiroshima ülikooli õppejõud ning õpetab jaapani keeles jaapani kultuuri, ema Johanna, sotsioloog, on Jaapanis tegemas doktoriõpinguid, poeg Kõu käib kohalikus rahvusvahelises koolis, kuid oli eelmisel nädalal koroonaaegse koolide sulgemise tõttu parajasti koduõppel.

Lauri Kitsnik kõneles saates oma uuest kodulinnast, Kyotost ja selle vaimsusest pikemalt.

Saatejuhi tõdemusele, et Kyotos tundub, nagu oldaks seal jumala selja taga – eriti nüüd, kui tavapäraseid turistide horde linnas ei ole ja pühakodades valitsebki vaikus, vastas Kitsnik omapoolse küsimusega: aga millise jumala selja taga täpselt?

«Jah, ega sellele ei olegi mingit vastust. Jaapanis on ju niipalju jumalaid,» selgitas ta. «On ju öeldud niimoodi, et kõiki asju jaapanlased näevad mingil määral hingestatuna, et kõiges nagu on mingisugune jumal. Siin on jälle küsimus, et eesti keeles «jumal» on hästi tugev sõna, kas seda ongi Jaapanis üldse õige kasutada. Aga ühesõnaga: kõike nähakse hingestatuna.»

«Aga kui nüüd mõelda, jah, millise jumala selja taga täpsemalt (Kyotos) ollakse, siis siin, kus me praegu oleme (intervjuu toimus Kitsnike kodumajas, Kyoto äärelinnas), siin on kõige lähem tähtis pühamu, Shinto pühamu, mitte otseselt Jumala teenimiseks rajatud, vaid on pühendatud ühele haritlasele, kes elas kuskil 8.-9. sajandil ja kes pagendati Kyotost, sattus põlu alla ja eksiilis ka suri,» jutustas Kitsnik. 

Ta selgitas, et peale seda tabasid pealinna Kyotot suured õnnetused ning rahvas hakkas arvama, et küllap see õpetlase välja saatmisest tuleb. Seetõttu hakati templit ehitama, et tema vaimu vaos hoida. «See õpetlane on tänaseni haridusteemades abiline. Et kui näiteks on eksam tulemas, siis tasub kindlasti sinna pühamusse minna ja osta selline võike kotike (salapulbriga), sest see toob edu. Olen ise korduvalt proovinud ja võin öelda, et see töötab,» sõnas Kitsnik.

«Nii et spirituaalne maailm on siin ikkagi täiesti olemas,» küsis saatejuht.

«No muidugi on olemas,» vastas Jaapanit ja ta uskumusi pikalt uurinud ning – nagu selgus, ka ise järele proovinud – Kitsnik otsekohe.

Aga mis on ikkagi zen?

«Zen on ilmselt kõik ja mitte midagi,» püüdis Kitsnik seda lahti mõtestada. «Igaüks ilmselt ise teab, mis ta tahab sellest endale ette kujutada. Jah, see on osa buddismist. Ja kui nüüd rääkida zen'is ja püüda seda lahti seletada, siis olulisim ilmselt on vaadata selle retseptsooni väljaspool Jaapanit – et mida sellele projitseeritud on: teatud minimalistlik hoiak asjade suhtes või … seesmine rahu, mis ongi justkui selle kõige eesmärk.»

Kuula Kuku raadio saate «Neeme Raud. Siin» zen-tundi, kus Jaapani vaimsusest pikemalt juttu ning lastakse lisaks ka meditatiivset muusikat.