Neeme Raud.

FOTO: Liis Treimann

Suure osa tervisekindlustuseta ameeriklaste elu näinuna ja ise kogenuna kirjutab ajakirjanik Neeme Raud, et Eesti riiklik tervisekindlustus annab talle hingerahu.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Esmaspäeval, kui pika Jaapani-lennu järel Tallinnas maandusin, valdas mind korraga sõnulseletamatu rahu. Olin kodus. Ja teadsin, et kui nüüd minu tervisega peaks midagi juhtuma ja on vaja arstiabi, ei pea ma kartma, et sattun seepärast hiljem võlaorjusesse või pean välja kuulutama üksikisiku pankroti. Pärast USAst Eestisse tagasi kolimist olen korduvalt just lennuväljal, Eestisse jõudes tabanud end mõttelt: milline õnn, et meil on riiklik haigekassa.

Riiki sisenemise eel terviseankeeti täites sai Eesti kohe teisigi suuri plusspunkte. Kõik kulges lennuväljal kiiresti ja rahulikult: ei mingeid masse, räuskamist ega paanikat; piirivalve, politsei ja terviseameti esindajad olid kärmed, täpsed ja professionaalsed. Olin lennukis just lugenud Ühendriikide lennujaamades toimuvast, kus eriolukorra väljakuulutamise (ja USA Euroopale lukku panemise) järel koju naasvad ameeriklased leidsid end nädalavahetusel tundidepikkustest järjekordadest, nõutu ja vihase rahvamassi keskelt, kus juhul, kui kellegi oli nakkus, see kahtlemata levida võis.

Kuid lennujaamad lennujaamadeks. Paljudel ameeriklastel on suurem mure ilmselt see, mis saab siis, kui nad peaksidki haigeks jääma. Eriti suurt ärevust tekitab see perspektiiv neil miljonitel, kes elavad ilma igasuguse tervisekindlustuseta ja seega teadmisega, et maailma tippravi on küll käeulatuses, kuid selle hind on röögatu. 2018. aastal oli selliseid ameeriklasi 27,5 miljonit ja nende arv USA vaatlejate hinnangul kasvab.