Tagantjärele tarkusena oleks valitsus eriolukorra pidanud välja kuulutama paar päeva varem, ütles sisejulgeoleku ekspert Erkki Koort Kuku raadio saates «Vahetund Postimehega».
Koort selgitas, et sõltumata valitsusest on eriolukordade kasutamine aegade jooksul olnud mõneti tabuteema. Kõik valitsused muretsevad, et kriisi avalik tunnistamine jätab mulje, justkui nad ei saaks oma tööga hakkama. «Ma arvan, et see on täiesti tarbetu kartus. Eriolukorra väljakuulutamiseks oli ikkagi viimane aeg,» ütles Koort.
Postimehe arvamustoimetaja Herman Kelomees kiikas ajalukku ning märkis, et praegu kehtiva põhiseaduse ajal ei ole ühtegi eriolukorda varem välja kuulutatud. Peaminister Edgar Savisaar kavatses eriolukorra välja kuulutada 1992. aasta talvel, kui poelettidelt oli kadunud leib ja või. Ülemnõukogu seda plaani ei toetanud.
Enne seda oli Konstantin Päts ja vaikiv ajastu. Sellises demokraatlikus vabas riigis, nagu Eesti on mitu aastakümmet olnud, on olukord Kelomehe sõnul ikkagi harjumatu.
«Eriolukorra erilisus on just selles, et mitte ei pea tegema üksikotsuseid – kui oli siin küsimus mõne kontserdi toimumises või mittetoimumises –, siis eriolukorras saab öelda, et selliste parameetrite järgi toimuma pidanud üritused ei leia aset,» seletas Koort. See vähendab bürokraatiat, sest on võimalik teha otsuseid kogu Eesti tarbeks.
Koort tõi välja, et oluline on ka see sõnum, mida eriolukorra välja kuulutamisega antakse. Kui vaadata pilte, mis ilmuvad, siis need näitavad, et linnatänavad on tühjad ja inimesed on kodus. «See on täiesti teistsugune olukord, mida Eestis on ilmselt olnud ainult sõdade perioodil.»