Tagantjärele tarkusena oleks valitsus eriolukorra pidanud välja kuulutama paar päeva varem, ütles sisejulgeoleku ekspert Erkki Koort Kuku raadio saates «Vahetund Postimehega».

Koort selgitas, et sõltumata valitsusest on eriolukordade kasutamine aegade jooksul olnud mõneti tabuteema. Kõik valitsused muretsevad, et kriisi avalik tunnistamine jätab mulje, justkui nad ei saaks oma tööga hakkama. «Ma arvan, et see on täiesti tarbetu kartus. Eriolukorra väljakuulutamiseks oli ikkagi viimane aeg,» ütles Koort.

Postimehe arvamustoimetaja Herman Kelomees kiikas ajalukku ning märkis, et praegu kehtiva põhiseaduse ajal ei ole ühtegi eriolukorda varem välja kuulutatud. Peaminister Edgar Savisaar kavatses eriolukorra välja kuulutada 1992. aasta talvel, kui poelettidelt oli kadunud leib ja või. Ülemnõukogu seda plaani ei toetanud. 

Enne seda oli Konstantin Päts ja vaikiv ajastu. Sellises demokraatlikus vabas riigis, nagu Eesti on mitu aastakümmet olnud, on olukord Kelomehe sõnul ikkagi harjumatu.

«Eriolukorra erilisus on just selles, et mitte ei pea tegema üksikotsuseid – kui oli siin küsimus mõne kontserdi toimumises või mittetoimumises –, siis eriolukorras saab öelda, et selliste parameetrite järgi toimuma pidanud üritused ei leia aset,» seletas Koort. See vähendab bürokraatiat, sest on võimalik teha otsuseid kogu Eesti tarbeks.

Koort tõi välja, et oluline on ka see sõnum, mida eriolukorra välja kuulutamisega antakse. Kui vaadata pilte, mis ilmuvad, siis need näitavad, et linnatänavad on tühjad ja inimesed on kodus. «See on täiesti teistsugune olukord, mida Eestis on ilmselt olnud ainult sõdade perioodil.»

Koort hindas, et kriisiks on paremini valmis olnud need riigiasutused, millel on olnud varem kokkupuudet ootamatute olukordadega: sise-, kaitse- ja välisministeerium. Sotsiaalministeerium ja ka terviseamet on tema hinnangul vähem ette valmistunud, mistõttu käivitamine võtab aega. 

«Aastaid on räägitud, et meditsiinivahendite varude soetamine on ülioluline,» ütles Koort. Nüüd oleme olukorras, kus tavatööks mõeldud vahendid on ära kasutatud ja uut meditsiinivarustust väljastpoolt Eestit ei ole väga palju juurde tulemas. Esiteks vajavad seda ka kõik teised, teiseks raskendab piiride sulgemine kaubavedu, kolmandaks on mitmel pool katkestatud tootmine. 

«Sisejulgeolekualaselt on meie suured väljakutsed selles, et inimesed hakkavad väsima. Inimesed jäävad ise haigeks, on nad siis piirivalvurid, politseinikud, päästjad, meditsiinisüsteem tervikuna, häirekeskus,» sõnas Koort. Peame mõtlema sellele, kuidas hoida neid inimesi aktiivsena, aga vajadusel ka asendada. 

Suured probleemid on ka majandusel ning on tähtis, kuidas riigina koroonakriisi majandusmõjud üle elada.