Eilses Postimehes ilmunud kirjanik Erik Tohvri kirjutis «Nagu sõjakuulutus heale sõbrale», mis käsitles vana-aastaõhtul eetris olnud «Tujurikkujat», mõjus seda lugedes minu jaoks ühtaegu nii nõutuks tegevalt kui ka tragikoomiliselt.
Jaanus Betlem: ei mingit sõjakuulutust Soomele!
/nginx/o/2016/07/27/5661361t1hd10f.jpg)
5. jaanuar 2012, 11:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Asi on nimelt selles, et Tohvri süüdistab saate tegijaid soomlaste solvamises ja Soome Vabariigi presidendi Tarja Halose mõnitamises.
Pean tunnistama, et mina sain saadet vaadates asjast hoopis teistmoodi aru. Selgitan, kuidas.
Mulle oli see iroonia Eesti Vabariigi peaministri, Andrus Ansipi kohta. Ansip oli «Tujurikkuja» klipis ennast suureks puhunud, nii nagu ta harilikult ärpleb ja suurustleb Eesti ka küllaltki küsitavate edusammudega.
Soomet kujutati nii, nagu eestlased pahatihti põhjanaabrisse suhtuvad: suurem naaber Soome õgivat ära meie tööjõu. (Ma ei hakka ümber jutustama muid, palju teravamaid torkeid ja vürtsikamaid netinalju Soome kohta, ent seda, et meil põhjanaabreid sageli üleolevalt «põtradeks» nimetatakse, teavad ju kõik.)
Haloneni läbitorkamine Vabadussambaga oli hoopis meie rahvuseepose «Kalevipoeg» parafraseering. Selles lööb ennast purju joonud ja oma «vägitegudega» (Saarepiiga vägistamisega) ärplev Kalevipoeg lahvatanud tülis maha Soome sepa poja. «Tujurikkujas» ärplev ja Soomele (Halosele) eesti tööjõudu lõugade vahele loopiv Ansip aga Soome presidendi.
Minu meelest oli see pigem lõikav eneseiroonia Eesti ja eestlaste suhtumiste ning esmajoones Andrus Ansipi suurustlemise kohta. Mul ei tulnud saadet vaadates kordagi pähegi, et see võiks kuidagi olla tehtud meie heade põhjanaabrite ja president Halose ründamiseks või solvamiseks! Kaugel sellest.