Heikki Sal-Saller: kriisis vajame häid uudiseid

Heikki Sal-Saller Foto: Erakogu

Õhtustest lehtedest teada ma saan - seda, kes surma on saand. Nii laulis kaheksakümnendatel aastatel Singer Vinger ning laulus peeti silmas Õhtulehe surmakuulutusi. Täna saame halbadest uudistest  meedia kaudu teada minutitega ja kohe jagab seda sotsiaalmeedias pool maailma. Postitasin Facebooki, et paanika asemel on vaja häid uudiseid ja näen üle poolesaja nõusoleva laiki järgi, et nende järele on vajadus.

Koroonaviirusest ei teadnud me möödunud aastal veel midagi, nüüd aga sisustab ta märkimisväärset osa meediapinnast. Pealkirjade järgi tundub, et ta murrab peagi meid kõiki, pannes samas hoogsalt kuivaineid ostma.

Nädala esimeste päevadega oleme kogenud päris palju norguajavat pessimismi. Kas nüüd tulebki taas kriis? No ei taha, alles saime  kalamarja sööma hakata! Keegi, ütleme näiteks valitsus, peaks meile positiivset juttu rääkima, osalt ka selleks oleme nad valinud. Meedia omakorda vahendaks seda juttu Pääskülla, Narva ja Nuustakule. Näeme aga hoopis seda, et poliitikud lõikavad viirusest profiiti, olles pildis, muretsedes, aga lahendusi esialgu peale kätepesule üles kutsumise, riikide lukku panemise ja sündmuste ära jätmise nad ei paku.

Nakatunute arvu geomeetrilise suurenemise taustal tahaks ka teada, kuidas neil läheb. Sedalaadi positiivne info oleks nagu hele leedlamp, mis koridori lõpus süttides tumedatele seintele valgust külvab. 

Jah, kõike seda on vaja, aga määramatuse ja hirmu tõttu miinus 10% langust majanduses ei ole kellelegi, ka valitsusele vaja. Kuigi Andrus Ansip tahtis kriisis ja krahhis elada. Niimoodi lähevad Baltika aktsiad päris nulli ja arendajad hakkavad kortereid ära kinkima, rääkimata töökohtade kadumisest. Ei saa koridori lõpus lampi välja keerata ja pimedusejutte rääkida!

Nakatunute arvu geomeetrilise suurenemise taustal tahaks ka teada, kuidas neil läheb, kuidas haigus kulgeb, millised on vaevused ja kui kiiresti terveks saada on võimalik. Sedalaadi positiivne info oleks nagu hele leedlamp, mis koridori lõpus süttides tumedatele seintele valgust külvab. 

Võtame kasvõi Forrest Gumpi kangelase Tom Hanksi, kes Austraalias koroonaviirusse haigestus. "Mina ja Rita oleme siin Austraalias," teatas Hanks pressiteates. "Tundsime, et oleme veidi väsinud, justkui oleks külmetus. Rital olid külmavärinad, mis tulid ja läksid. Samuti oli meil kerge palavik," kirjeldas ta. 

Head ajakirjanikud, kommunikatsiooni-inimesena pakun ühe mõtte. Te teate küll alati ise, mis on kõige parem, kuid siiski: võtke ise karantiinis olles mõnega nakatunuist ühendust. Ei, ärge kartke, te ei pea minema end nakatama. Saab ka telefonitsi või üle Skype’i. Harjumuspärase e-postiga saate ka, aga rääkige inimestega. Tehke pikem reportaaž nende tervenemisest nagu tegi Kristjan Pihl Pealtnägijas veidi teatraalselt oma karantiinist. Ja rääkige positiivselt, kuidas inimesed tervenevad, milliseid ravimeid nad võtavad, küsige: mis tunne teil täna on? Üleilmses plaanis tahaks ka teada, millised on paranemise tendentsid.

Hiinas on uputus, Taanis on tuul, meitel on naer ikka suul, laulab Singer Vinger, kuigi jah – olen nõus, et asi on naljast kaugel, aga meeskonna võitlusvaimu üleval hoidmiseks on positiivseid lugusid vaja.