Koroonaviirusest ei teadnud me möödunud aastal veel midagi, nüüd aga sisustab ta märkimisväärset osa meediapinnast. Pealkirjade järgi tundub, et ta murrab peagi meid kõiki, pannes samas hoogsalt kuivaineid ostma.
Nädala esimeste päevadega oleme kogenud päris palju norguajavat pessimismi. Kas nüüd tulebki taas kriis? No ei taha, alles saime kalamarja sööma hakata! Keegi, ütleme näiteks valitsus, peaks meile positiivset juttu rääkima, osalt ka selleks oleme nad valinud. Meedia omakorda vahendaks seda juttu Pääskülla, Narva ja Nuustakule. Näeme aga hoopis seda, et poliitikud lõikavad viirusest profiiti, olles pildis, muretsedes, aga lahendusi esialgu peale kätepesule üles kutsumise, riikide lukku panemise ja sündmuste ära jätmise nad ei paku.
Nakatunute arvu geomeetrilise suurenemise taustal tahaks ka teada, kuidas neil läheb. Sedalaadi positiivne info oleks nagu hele leedlamp, mis koridori lõpus süttides tumedatele seintele valgust külvab.
Jah, kõike seda on vaja, aga määramatuse ja hirmu tõttu miinus 10% langust majanduses ei ole kellelegi, ka valitsusele vaja. Kuigi Andrus Ansip tahtis kriisis ja krahhis elada. Niimoodi lähevad Baltika aktsiad päris nulli ja arendajad hakkavad kortereid ära kinkima, rääkimata töökohtade kadumisest. Ei saa koridori lõpus lampi välja keerata ja pimedusejutte rääkida!
Nakatunute arvu geomeetrilise suurenemise taustal tahaks ka teada, kuidas neil läheb, kuidas haigus kulgeb, millised on vaevused ja kui kiiresti terveks saada on võimalik. Sedalaadi positiivne info oleks nagu hele leedlamp, mis koridori lõpus süttides tumedatele seintele valgust külvab.