Süürias lahvatas Türgi ja Venemaa paratamatu huvide konflikt

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Grigore-Kalev Stoicescu. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

• Süüria, ilmselgelt Venemaa nõusolekul ja kaasabil, ei respekteeri kokkulepet.
• Venemaa uus mäng panustab Türgi halvenenud suhetele USA ja Euroopa liitlastega.
• Oma enda egost pakatavatel autokraatidel on imepärane võime teha kannapöördeid.

Süüria valitsusväed korraldasid tõenäoliselt Venemaa abiga tapatalgud Türgi vägedele 27. veebruaril Idlibi provintsis. Türgi maaväe pataljoni konvoid pommitas väidetavalt Süüria ründelennukite SU-24 lahingpaar, kuid Venemaa sõjalennukid tiirutasid samuti selles piirkonnas. Tehti kindlaks, et nad ründasid koos «terroristide» positsioone vahetult enne türklaste tümitamist. Venemaa õhujõudude poolt kasutatav Hmeimimi baas, Latakia linnast pisut kagusuunas, asub Idlibi lahinguväljadest praktiliselt kiviviske kaugusel.

Äkkrünnaku alla sattunud Türgi sõjaväelased põgenesid läheduses asuvatesse hoonetesse, kuid paljud neist jäid lõpuks rusude alla. Seega, tegemist ei olnud hoiatussõnumi edastamise rünnakuga – à la: «Tõmbuge tagasi ja viige oma väed välja!» – mis oleks säästnud elusid ning poleks andnud otseselt põhjust eskaleerimiseks ja kättemaksuks. Tegu oli Moskvas ja Damaskuses külmalt kalkuleeritud sammuga, mis muudab senist poliitilist mängu ning püüab Türgile jõhkralt koht kätte näidata.

Türgi pidi kohutavale traumale viivitamatult reageerima, kuid poliitilised süüdistused ja sõjaline kättemaks suunati üksnes al-Assadi režiimile. Kreml ei saa muidugi eitada – erinevalt Donbassist – Venemaa aktiivset sõjalist kohalolekut Süürias, sealhulgas Idlibis, kuid mõistagi serveerib Türgi sõjaväelaste massimõrva Damaskuse aktsioonina, millest Venemaa jäi kõrvale. Justkui Süüria valitsusväed, sealhulgas õhuvägi, oleksid üleöö saavutanud enneolematuid võimeid iseseisvaks toimetulekuks Türgi relvajõududega. Siis poleks al-Assadil ju Venemaa sõjalist kohalolekut ja abi enam vaja.

Idlibi provints on Damaskusele, Ankarale ja Moskvale erilise ja põhimõttelise tähtsusega. Ida-Süüria nafta- ja gaasirikkaid provintse, mida kaitsevad kurdid USA toel, ei ole praegu võimalik hõivata, ega mõistlik rünnata. Sama lugu on Süüria põhjaosa «turvatsooniga» Idlibist idas, mille USA loovutas Türgile. Venemaa ja Süüria jõupingutused on nüüd suunatud paratamatult Idlibile, sest Putin ja al-Assad ei soovi kaotada sõjalist initsiatiivi, mis võimaldab nende poolt kontrollitavaid territooriume laiendada.

Venemaa ja Türgi presidendid sõlmisid septembris 2018 Idlibi «demilitariseerimise» ehk puhvertsooni loomise kokkuleppe, mis andis Türgile õiguse opereerida kohapeal vaatlusposte leppe täitmise kindlustamiseks. Süüria, ilmselgelt Venemaa nõusolekul ja kaasabil, ei respekteerinud kokkulepet ning asus ründama Türgi poolt toetatud «terroriste» Idlibis. Vahemärkus – Damaskus ja Moskva ning teiselt poolt Ankara peavad terroristideks kõiki Süüria grupeeringuid, mis ei ole nendega liitlassuhetes. Türgi pidas vajalikuks paisata lisavägesid Idlibi, et oma liitlasi (ja puhvertsooni) kaitsta, mida välisminister Lavrov nimetas agressiooniks.

Sõda Idblibis, milles tapetakse inimesi, tulistatakse alla lennukeid, koptereid ja droone, hävitatakse tanke jne ei saa olla ainult Türgi ja Süüria vaheline konflikt, kui Venemaa on samuti kohal ning toetab aktiivselt al-Assadi režiimi sõjaväge. NATO liikmesriigid mõistavad, et sõda Venemaa ja ühe alliansi liikme vahel ei pruugi olla enam üksnes teoreetiline võimalus. Venemaa uus mäng panustab Türgi halvenenud suhetele USA ja Euroopa liitlastega, kuid ka 2015. ja 2016. aasta kogemusele, peale Venemaa ründelennuki SU-24M allatulistamist (samuti Idlibi provintsi piiri vahetus läheduses), kui Türgi julges Venemaale hambaid näidata, kuid sai valusalt vastu näppe. Venemaa toonased vastumeetmed puudutasid Türgi kaupade importi, venelaste turismi Türgis jne.

Türgi õhuväe F-16 mitmeotstarbelised hävituslennukid saavad väga kenasti hakkama Süüria käsutuses oleva Vene päritolu sõjatehnikaga. Al-Assadi ründelennukid SU-24 kukkuvad alla nagu küpsed õunad peale puu kerget raputamist ning «imelised» õhutõrje raketisüsteemid Pantsir ei jõua piuksudagi enne täistabamusest lõhkemist (mida tõestas varem korduvalt ka Iisrael Damaskuse lähistel). Washington lubas Türgile anda sõjalist abi üle saja miljoni dollari ulatuses USA-s toodetud sõjatehnika (nähtavasti peamiselt F-16) laskemoona näol. Ühendriigid lubasid samuti kaaluda Türgi raketikaitse tugevdamist, mis toimis aastatel 2013–2015 liitlaste poolt Türgi lõunaosasse paigutatud õhutõrjesüsteemi Patriot kuue patarei abil ning hiljem toetus Vahemere idaosas paiknevate USA mereväealuste süsteemile Aegis.

Kuid Türgi ja tema NATO liitlased ei ole huvitatud olukorra eskaleerimisest, milles Türgi sõjavägi kannab paratamatult kaotusi ning laiema sõja – mis võib hõlmata ka Venemaa – puhkemise oht kasvab. Presidendid Putin ja Erdoğan leppisid kokku omavahelise kohtumise Moskvas 5.–6. märtsil, kuid pingete leevendamise soov on reaalselt olemas – nagu alati – pigem nõrgemal ehk surve all oleval poolel ning ennast tugevamana tundev pool eeldab/nõuab järeleandmisi.

Oma enda egost pakatavatel diktaatoritel ja autokraatidel on ammu tõestatud imepärane võime teha järske kannapöördeid – verivaenlased võivad muutuda üleöö partneriteks ja siis jälle vastupidi, nagu Hitler ja Stalin omal ajal. Venemaa mängib nüüd tulega, sest Erdoğan kindlasti ei talu alandamist ja ta võib uuesti USA-ga suhteid soojendada (mis on juba nähtav, kuivõrd Ühendriigid annavad Türgile sõjalist abi). Türgi president lükkas tagasi Euroopa Liidu poolt pakutud miljardi euro suuruse toetuse, mis olevat kaugelt ebapiisav vanade ja uute Süüria sõjapõgenikega toime tulemiseks ning ähvardas vallandada järjekordse põgenikelaine kriisi. Kuid Euroopa võib samuti kinni haarata soodsast hetkest, et Türgiga kindlamaid kokkuleppeid saavutada ja suhteid siluda.

Lõpuks, Venemaa poolt Türgile müüdud õhutõrjesüsteemid S-400, mis mürgitasid Türgi suhteid NATO liitlastega, iseäranis USA-ga, on kasutatavad (kui neid aktiveeritakse) ka Venemaa sõjalennukite vastu.

Venemaa ja Süüria ning teiselt poolt Türgi huvide konflikt Idlibis on paratamatu. Senised arengud näitavad, et huvide vastasseisu on võimalik üksnes ajutiselt leevendada ehk külmutada. Türgile eluliselt vajalik puhvertsoon Idlibis, nagu lepiti kokku 2018. aastal, on nüüd Putinile ja al-Assadile vastuvõetamatu. See tõestab veel kord, et Moskva usutavus on nullilähedane, sest ta tühistab ühepoolselt ehk unustab paugupealt kokkuleppeid, mis talle enam ei sobi. USA suursaadik NATO-s Kay Bailey Hutchinson väitis, et Türgi saab Venemaalt õppetunni ning loodetavasti mõistab, mida võib oodata Kremlilt ja kes on Ankara tegelikud liitlased.

Kiire ekskurss lähiminevikku selgitab miks on tekkinud Süürias taoline olukord. Süüria puhkes kodusõda 2011. aastal ning see muutus Türgile üha ohtlikumaks. Türgi palus NATO liitlaste abi detsembris 2012, et kaitsta ennast võimalike raketi- ja õhurünnakute vastu lõunast. Õhutõrjesüsteemid Patriot, mida opereerisid Hollandi ja Saksamaa sõjaväelased, viidi välja Türgist peale Venemaa ründelennuki allatulistamist novembris 2015. Juba toona tajuti Türgi ja Venemaa vahelise sõja ohtu.

Teisalt, endine USA president Barack Obama ei karistanud 2013. aasta augustis Bashar al-Assadi režiimi Süüria elanikkonna vastu keemiarelvade kasutamise eest. Obama käitus liiga leebelt ning Venemaa president Vladimir Putin sai uut indu ja haaras initsiatiivi. USA marginaliseerus. Krimmi annekteerimisele ning Donbassi destabiliseerimisele ja okupeerimisele järgnes – Läänega teravnenud suhete taustal – al-Assadi režiimi päästmise avantüür. Venemaa viis väekontingendi (kuid ka nn «sõjaliste erafirmade» ehk palgasõdurite üksusi) Süüriasse 2015. aasta septembris, kus need tegutsevad seni koordineeritult al-Assadi valitsusvägedega, Iraani rahvuskaartlastega ja terroristliku Hezbollah võitlejatega.

2016. aastal USA presidendiks valitud Donald Trump teatas juba valimiskampaania käigus, et ta soovib Ameerika väed Süüriast (ka Iraagist ja Afganistanist) koju tuua, mis ühtlasi signaliseeris kogu Ühendriikide poolt loodud ISIS-e vastase koalitsiooni lagunemise ehk Lääne sõjalise mõju minimeerimise nendes riikides. Nende sündmuste taustal ei pane imestama – peale tsaari ja sultani leppimist 2016. aastal – et toimus Türgi ja Venemaa lähenemine. Moskvale oli õhutõrjesüsteemi S-400 müük Türgile märgilise tähendusega diplomaatiline võit.

Putin ja Erdoğan võivad taas kord kokku leppida Moskvas, et nad asuvad pingeid leevendama, kuid Idblib ei saa olla korraga Süüria (ja Venemaa) ning Türgi kontrolli all. Moskva on oma mängu muutnud. Kas muudab ka Türgi?