Rein Ruutsoo: tõetaotlus algab faktiaustusest

Rein Ruutsoo Foto: Stanislav Moshkov

Eesti Vabariigis on sõna teatavasti vaba. Sõnavabadus algab aga austusest faktide vastu. Kvaliteetajakirjanduse juurde kuulub ka faktikontroll. 

Eriti ettevaatlik maksab olla sedalaadi faktiväidetega, millega antakse ränki hinnanguid tervetele rahvastele või riikidele ja nende rahva poolt valitud esindusisikutele. Pean silmas dr. Adik Levini artikilit «Meediakajastuse umbsõlm infosõja ajastul» (PM 3. märts 2020). Autori pakutud umbsõlmed eksisteerivad valdavalt autori kujutlusmaailmas.

Dr. Adik Levin kirjutab: «1942. aastal raporteeris Eesti: «Estland ist Judenfrei!»». Faktiväitele on lisatud juba tänase Eesti Vabariigi võimukandjate ausameelsust või moraali madaldav kommentaar: «Kas meil on õigus nõuda meie naaberriigilt vabandust, kui meie seda isegi oma kodus ei tee?». Adik Levini väide ja selle kommenteerimisviis on igituttav. See esindab meie suure naabri poolt peetava propasõja aastast aastasse korduvat nö standardrepertuaari. 

Adik Levini sõnastus «Eesti raporteeris» sisendab paraku nagu oleks okupeeritud alad juudivabaks kuulutanud, Berliinis sündinud ja siinset Sicherheitsdiensti juhtinud  Martin Sandbergeri deklaratsiooni ning Eesti riigi ja rahva tahte vahel seos. Veelgi enam, Eestil ja Eesti rahval lasuks nagu kollektiivne süü (nn Kollektivschuld), mida tänase Eesti esindusisikud nagu ei tunnistakski. Mingit «Eestit» aastail 1941-1944 enam polnud. Okupeeritud ala «Estland» st sellenimeline kindralkomissariaat liideti Ida-alade Riigikomissariaati. Kohtus kasutas Sandberger argumenti, et roimade üheks sooritajaks oli ka Eesti Omakaitse. Omakaitse allus Sandbergerile. Sandbergeri käskude täitmine ei vähenda mitte kuidagi omakaitselaste vastutust nende tegude eest.

Eestlastest sõjakurjategijate osalemine natside kuritöödes on jälestusväärne ja Eesti riigi poolt korduvalt tingimusteta hukka mõistetud. Eesti presidendi Lennart Meri poolt ellu kutsutud ja Max Jakobsoni juhitud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni raport ja Eesti võimukandjate korduvad avaldused ei jäta pisimatki võimalust, et tänane Eesti ei juhinduks komisjoni töö  tulemustest. 

Doktor Adik Levini vastus:

Austatud Härra Rein Ruutsoo,

Olen siiani pidanud Teid arvamusliidriks ja  erudeeritud inimeseks. Teie kommentaar ”tõetaotlus algab faktiaustusest” tegi mind kurvaks. Teie poolt toodud faktid on loomulikult õiged, kuid kahjuks Teie lähenesite minu probleemile ühekülgselt. Seda võib käsitleda selliselt nagu tavaliselt öeldakse JOKK. Sel juhul lugeja tähelepanu hajub nagu poleks midagi toimunud Eestimaa pinnal. Ajaloost olete kindlasti teadlik, et mitmed riigid ei allunud Hitleri korraldustele ja sellega päästeti paljude juutide elusid. Kahjuks kaasajal mõnede poliitikute ning isegi ajaloolaste poolt lähenetakse ajaloosündmustele hoopis teisiti. Igaüks püüab ajaloo sündmusi kajastada nii nagu ta arvab ja soovib. Mõned sellised eksperdid peavad neid, kes tegid sakslastega koostööd ja sooritasid kuritegusid isegi vabadusvõitlejateks.

Nüüd faktiaustusest.  Minu poolt toodud fakt on see, et minu vanaisa, onu ja teised pereliikmed tapeti meil Eestis. Oma artiklis ma kirjutasin punasega, et, kes tappis ja mis rahvusest nad olid ma ei tea. Minu vanemad otsisid peale sõda seda tõde ja nii palju kui neil õnnestus teada saada ei olnud need sakslased. (selle lõigu millegipärast toimetus jättis minu artiklist välja.) Minu faktiaustus on see, et ma tõin päevavalgele suure tragöödia, mis oli meie peres ja minu rahvaga. See on minu panus, et ma avalikustasin meedias meie pere suure tragöödia!

Teine faktiaustus on see, et ellu jäid ainult need juudid keda evakueeriti Siberisse. Tõele au andes ellu jäid Eestis ka mõned lapsed, keda eesti perekonnad riskides oma eludega päästsid nad surmast. Meid viidi loomavagunites ja väidan, et kohalik rahvas Siberis aitas meil ellu jääda. Loomulikult osa evakueerituid inimesi suri seal loomulikku surma. Ka mind päästeti Siberis, sellepärast mul on võimalik täna vastata Teie kirjale.

Oma artiklis ma kirjutasin, et loomulikult praegused riigijuhid ei ole isiklikult süüdi nendes sündmustes. Ma väitsin, et see oli mulle väga ebameeldiv, et  kõik meie Eesti juhid eirasid Jerusalemma konverentsist osalemise…

Olen sügavalt veendunud, et sellest peab rääkima ja kirjutama kui meie arvame, et meie elame demokraatlikus riigis.

Teile head tervist soovides,

Adik Levin