AKADEEMIA ⟩ Kosmose keskkond, kolmainujumal ja ingerlased

Värska õigeusu kiriku laemaal Foto: Arved Breidaks

Akadeemia tänavuses märtsinumbris saab lugeda artikleid kosmose keskkonnast, eestikeelsete õigeusklike arusaamu kolmainujumalast, katkendit reisiraamatust 1910ndate Ingerimaale, sõna ja tähenduse seostest, Eesti õpetajate suhtumisest muutustesse ning nii mõndagi muud.

Riho Nõmmiku täisartiklit kosmose keskkonnast loe siit.

Riho Nõmmik kirjutab oma pikaaegsest teadustööst kosmose keskkonna uurimisel, millega ta alustas 1956. aastal Moskva Ülikooli üliõpilasena kosmiliste kiirte laboratooriumis. Järgnevate uuringute ja eksperimentaaltööde tulemusel lahendas teadlane probleeme, mida põhjustavad lähikosmose radiatsiooniväljad Maa tehiskaaslastele. Ta kirjeldab mitmeid unikaalseid kosmoseeksperimente, mille hulgast tõstab esile esimese eksperimendi 1,1-tonnisel tehiskaaslasel Interkosmos 6 (7.–11. aprillil 1972), millel Maa magnetväli ei avaldanud Galaktikast saabuvatele ülisuure energiaga osakestele mingit mõju. Katse tulemusena õnnestus tal kindlaks teha ülisuure energiaga (E ≥ 1012 eV) elektronide voog kosmoses. Selle tulemuse kordamiseni jõudis suur rahvusvaheline teadlaste kollektiiv alles 25 aastat hiljem. Registreeritud maksimaalse energiaga elektron (E = 4 × 1012 eV) ongi aga jäänud suurimaks, mis eales kosmoses registreeritud. Suurem osa autori töödest on aga pühendatud planeetidevaheliste radiatsiooniväljade, galaktiliste kosmiliste kiirte ja Päikese energiaosakeste uurimisele. Nõmmik on kindlaks teinud suure osa nendele nähtustele omaseid seaduspärasusi ja koostanud radiatsioonivälju kirjeldavaid arvutusmudeleid, millele on omistatud rahvusvaheline standardmudelite staatus. Veel vaadeldakse artiklis lähikosmose radiatsiooniväljadest tulenevaid riske inimtegevusele, Marsi ekspeditsiooni perspektiive, USA ja Venemaa suhteid kosmosefüüsika valdkonnas ja teadustöö tulemuste hinnangute iseärasusi.

Liina Eek ja Toomas Erikson kirjeldavad kolmainujumala käsitlust õigeusu kristluse peavoolus ning tänapäeva eestikeelsete õigeusklike arusaamu sellest. Antakse ülevaade kolmainujumala kontseptsiooni tekkimisest ja arengust kuni trinitaarse dogma sõnastamiseni. Kirjeldatakse ka apofaatilist teoloogiat ning selle olulist rolli kirjeldamatu jumala mõistmisel. Artikli teine osa on empiiriline ning põhineb Liina Eegi aastatel 2012–2014 kogutud andmetel, millest selgub, et kaasaegsete eestikeelsete õigeusklike arusaamad ei ole kiriku käsitlusega erilises vastuolus. Suurimad kõrvalekalded peavoolu usundist ilmnesid uskumuses, et Isa on kõrgem ja olulisem kui jumala kaks ülejäänud isikut (Poeg ja Püha Vaim). Samas mõistsid inimesed hästi kolmainujumala kolme isiku koostoimimist. Kõik muud kõrvalekalded peavoolu usundist, näiteks püüd selgitada jumala olemust energiate, võnkumiste, gnoosise ehk salateadmise abil, on ainult väline külg ja inimese püüd rasket nähtust endale teadaoleva terminoloogia abil selgitada — mingit sisulist vastuolu peavoolu usundiga siin pole. Kokkuvõttes võib öelda, et kolmainujumala dogma on küll väga raskesti hoomatav ning kontseptsioon enamikule liiga raske, kuid tavausklikule piisab ka lihtsamast lähenemisest. Seda lähenemist pooldab ka õigeusu kirikule omane nn oikonomia kontseptsioon, mis annab inimesele võimaluse oma usulisi veendumusi teatud piires varieerida.

Avaldatavas katkendis 1945. aastal ilmunud reisiraamatust (tõlkinud ja kommenteerinud Jüri Valge) meenutab soome keeleteadlane Lauri Kettunen 1911., 1913. ja 1914. aastal sooritatud retki Ingerimaale, mille käigus ta kogus sealsetelt põliselanikelt oma uurimuse jaoks keelematerjali. Ingerimaa on piirkond Soome lahe ääres Narva jõe ja Laadoga järve vahel. Selle põlisasukad vadjalased ja isurid hakkasid alates 12. sajandist segunema sinna saabunud slaavi sisserändajatega. Ala kuulus vaheldumisi Venemaale ja Rootsile; Põhjasõja ajal liideti Ingerimaa aastatel 1702–1703 Venemaaga. Kahe maailmasõja vahel kuulus osa Ingerimaast ka Eesti Vabariiki (Eesti Ingeri), praegu on see Venemaa ala. Kuigi loendamiskriteeriumid on erinevad ja kohati võrreldamatud, on selge, et vadjalaste arv on viimase paarisaja aasta jooksul pidevalt vähenenud. Andmeid kokku pannes saame järgmise ligilähedase pildi: 1848 — 5148 (37 küla), 1926 — 705, 1939. a rahvaloendusel vadjalaste arvu ei selgitatud, 1942/1943 — 400–500, 1990. aastad — 62, 2013 — 68. Peale nn vabatahtliku ümberrahvustumise on vadja keele oskajate arvu vähendanud eriti 20. sajandi sõjad ning NSV Liidu 1930. aastate küüditamised ja kolhooside asutamine. Peamised põhjused, miks vadja kirjakeelt ei tekkinud, on kõigepealt sattumine õigeusukiriku mõjusfääri: erinevalt Eesti alal valitsenud katoliiklusest ja eriti hilisemast luterlusest ei pööratud seal rahva kirjaoskajaks õpetamisele tähelepanu, ja teiseks väike rahvaarv: kui 1930. aastatel Nõukogude Liidus väikestele soome-ugri rahvastele kirjakeeled loodi, jäid tuhatkond vadjalast sellest ilma; kolm korda arvukamad isurid said oma kirjakeele ja koolidki, kuid 1937. aastal suleti ka need, kirjakeele loojad represseeriti ja õpikud hävitati. Aga mis puutub Kettuneni reisikirja, siis toob autor oma kohtumistest keelejuhtide ja teiste Ingerimaa elanikega meie silme ette kireva etnoloogilise pildiseeria, mille argine olustik ilmestab eelkirjeldatud hääbumisfakte.

Juhani Yli-Vakkuri (tlk Henrik Sova) uurib, kui vabalt me saame sõnu seostada tähendustega. Intuitiivselt tundub olevat õige arbitraarsuse tees: kui on võimalik, et ühel sõnal on mingi tähendus, siis on ka ükskõik mis teise sõna puhul võimalik, et tal on seesama tähendus. Lihtsuse huvides võtab autor eelduseks, et sõnad on tähejadad. Nii näiteks eeldab ta, et sõna „koer“ on tähejada „K“-„O“-„E“-„R“, koosnedes selles järjestuses tähestiku 11., 15., 5. ja 18. tähest. Oluline on see, et sõnad asjassepuutuvas mõttes on keelemärgid, mille tähendus pole neile olemuslik, selles mõttes, et sõnal võinuks olla mõni muu tähendus, mis erineb sõna tegelikust tähendusest. Sel juhul paistab olevat täielik vabadus seostada tähejadasid soovitud tähendustega. Kui väljendame mõnda tähendust ühe tähejadaga ja otsustame sama tähendust väljendada mõne teise tähejadaga, siis mis saaks meid takistada? Vastus näib olevat, et „mitte miski“, ja kui see on õige vastus, siis on tähendus tõepoolest arbitraarne. Sellegipoolest väidab Yli-Vakkuri, et arbitraarsus on väär, sest tähenduse arbitraarsuse teesi formaliseering kõrgemat järku loogikas on vastuoluline. Ta näitab, et iga tähejada korral leidub defineeritav omadus, mida ta ei saa väljendada, ja nimetab seda tähejada antagonistlikuks omaduseks. Õigupoolest olevat tegemist uue jõuga: semantiline tõukumine. Kui mõnda tähejada tahetakse ühendada selle antagonistliku omadusega, siis see ei õnnestu, ükskõik kui kõvasti proovida, ja me saame tõestada, et see ei õnnestu. Semantiline tõukumine on erakordselt tugev jõud: see seab väljendatavusele piirangu, mis on jäigem kui valguse kiiruse seatud kiirusepiirang.

Indiviidi tasandil eristatakse kahte muutustega seotud nähtust: loomuomast vastuseisu, mis ei sõltu konkreetsest muutusest, ning muutumisvalmidust, mis lähtub kindlast olukorrast ja on muutuste tõhusa juhtimisega suuresti kujundatav. Siiski on need kaks konstrukti seotud: mida suurem on üldine vastuseis muutustele, seda tugevamini kavatsetakse vastu seista ka konkreetsele muutusele, kuigi palju sõltub sel puhul ühtlasi juhtide käitumisest. Krista Jaaksoni ja Anzori Barkalaja artikli eesmärk on anda ülevaade Eesti õpetajate suhtumisest muutustesse kahe skaala põhjal ja eeskätt nüüdisaegse õpikäsituse juurutamise vaatepunktist. Uuring korraldati aastatel 2017–2018, küsimustikule vastas 315 õpetajat 21 koolist. Püstitatud kuuest hüpoteesist leidis kinnitust kuus. Esiteks, et indiviidi üldine vastuseis muutusele tingib selle, et ta kindlast muutusest sõltumata hindab seda organisatsiooni jaoks võrdlemisi ebasobivaks.

Eelnev seondub hästi hüpoteesidega, mille järgi võis ennustada, et õpetaja kalduvus rutiini otsimisele ning lühiajalisele fookusele ja tema hinnang isiklikele võimetele muutustes on negatiivselt seotud. Konkreetse hüpoteesina pakkusid autorid välja, et indiviidi lühiajaline fookus ja tema hinnang muutuse isiklikule kasulikkusele on negatiivselt seotud. See seos ilmneski kõige tugevamana, mis näitab, et mitte ainult ülesandega seotud enesetõhusus ei ole vastuseisu korral nõrgem, vaid õpetajad on isegi rohkem häiritud muudatusest tingitud üldise konteksti muutusest, mis puudutab nende töö tähendust, identiteeti ja tulevikuperspektiive. Seega, kui soovida nüüdisaegset õpikäsitust haridusasutuses tõhusalt juurutada, siis õpetajate enesetõhusust suurendades ja hirme hajutades suureneks õpetajate muutumisvalmidus ning üsna tõenäoliselt võetaks soovitud uuendused kasutusele kiiremini ja paremate tulemustega. Kuid kokkuvõttes ilmnes, et muutumisvalmidus üldiselt oli valimis üllatavalt kõrge. Selline tulemus võib tähendada ka seda, et paljud õpetajad on omandanud strateegiana n-ö muutustega kaasamineku „mimikrilise käitumise“ sotsiaalselt oodatavate vastuste kujul.

Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961.

Arvustuste osas analüüsib Kadri Tüür Hasso Krulli lasteraamatu Kurja kala kohvik mitmekihilist maailma. Väitluste rubriigis kommenteerib Riho Saard Mikko Ketola arvustust (Akadeemia, nr 1, 2020) oma raamatutele Eesti kiriku- ja religioonilugu ja Ristitud eestlane.

William Butler Yeatsi (1865–1939) näidendi Varjukad veed on tõlkinud Lauri Pilter. Toomas Kiho luuletuse pealkiri on „Eesti pere“.

Valimiku oma miniplastikast esitab Taani-Eesti kunstnik Per William Petersen.