Orientalistide hinnangul on koostöö Huaweiga muutnud Tartu Ülikooli Hiina kritiseerimise suhtes ettevaatlikuks.

FOTO: Andre M. Chang/Zumapress.com

26. veebruaril ilmus Eesti Ekspressis Mikk Salu artikkel, millest selgub, et Tartu Ülikool keelas väidetavalt ajakirjanik Mari Eesmaal Hiina tehnoloogiaettevõtte Huawei-teemalise artikli avaldamise väljaandes Universitas Tartuensis. Allakirjutanutes tekitas see sügavat hämmastust ning pidasime vajalikuks välja tulla alljärgneva pöördumisega.

Varem on Tartu Ülikool informeerinud avalikkust sellest, et 21. novembril 2019 allkirjastasid Tartu Ülikooli arendusprorektor Erik Puura ja Huawei Technologies piirkonnajuht Bin Chang ühiste kavatsuste leppe, millega Huawei soovib senisest aktiivsemalt teha koostööd Tartu Ülikooliga. Lepe näeb ette kolme olulist koostöövaldkonda – õppe toetamine, ühine teadustöö ja infrastruktuuri arendamine, kusjuures õppekoostöö sisaldab stipendiumipakkumisi ja praktikavõimalusi Tartu Ülikooli tudengitele. Samuti soovivat Huawei panustada tööstusmagistrantuuri ja -doktorantuuri programmidesse.

Äsjailmunud Mikk Salu artiklist selgub, et Hiina koostööleppe olemust analüüsinud Mari Eesmaa artikli väidetava keelamise taga võib olla Tartu Ülikooli arendusprorektor Erik Puura, kes olevat toonud põhjusena ka näite, «et kui üliõpilased lähevad Hiinasse mingi koostööprojekti raames, kuidas siis hiinlased seda kõike võtavad?» Puura väidab artikli kohaselt, et kahtlusevarjundi heitmine sõlmitud leppele võiks kahjustada kahepoolset koostööd. Meile ei ole teada, kas eri osapooltelt artiklis väljatoodu või öeldu vastab tõele ning kes konkreetselt takistas artikli ilmumist. Esitatud hilisemad selgitused koos artikli tagantjärele lisakommentaariga avaldamisega ei mõju aga veenvalt, vaid pigem tagantjärele vastutuse mujale suunamisena; eelkõige aga enesetsensuurina. Fakt on aga see, et tundlikul ja kogu riigi seisukohast olulisel teemal takistati teadlikult kriitilise vaatenurga alt esitatud arvamusavaldust ning on tekkinud olukord, mis vajab selgitamist ja üleriigilist arutelu. 

Peame toimunu taustal üsna võimalikuks, et kui näiteks Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse või mõne teise üksuse töötajad kavatseksid tulevikus võtta sõna Hiina-kriitiliselt või kutsuda külla Tartu Ülikooli orientalistika audoktorit dalai-laamat, võtta seisukohti või korraldada üritusi Tiibeti, Taiwani, uiguuride või inimõiguste teemal Hiinas, võidakse tulevikus Hiina koostööpartnerite ja nende toetajate poolt sekkuda eesmärgiga takistada Hiina-kriitiliste arvamuste avaldamist või ürituste korraldamist. See oleks mudel, mille kohaselt Hiina välismõjutus üle maailma nii saatkondade kui ka muude Hiina huve esindavate isikute ja organisatsioonide kaudu tegutseb.

Tuletame meelde, et Hiina Rahvavabariigi näol on tegu sõltuvalt vaatenurgast kas autoritaarse režiimi või kommunistliku diktatuuriga, mis surub alla nii oma rahva kui ka okupeeritud väikerahvaste inimõigusi ja enesemääramist ning ohustab oma viimase aja tegevustega globaalses plaanis mitte ainult NATO riikide, vaid kogu vaba maailma turvalisust. Tekkinud olukord ja huvide konflikt demokraatliku mõtteviisi ja rahaliste huvide vahel on kahetsusväärne ja lubamatu. Ühtlasi näitab see ka, et äsjane 2019. aastat analüüsiv Eesti Välisluureameti raport, kus toodi selgelt ja arusaadavalt välja ohud seoses Hiina välismõjutustegevuse võimalike suundadega Eestile, on osutunud tõeks. Raportis mainitakse muuhulgas: «Huawei puhul ei või olla kindel ja tootja ei ole veenvalt tõestanud, et ta ei lähtu oma tegevuses muu hulgas Hiina riiklikust luureseadusest (kehtib alates 2017 . aasta juunist), mille alusel «kõik Hiina organisatsioonid ja kodanikud peavad oma tegevuses lähtuma sellest seadusest ning tegema vajadusel koostööd riigi luureasutustega. Riigi ülesanne on tagada kõigi luureseadust täitvate osapoolte, Hiina organisatsioonide ja kodanike kaitstus». Seega näeb Hiina seadus (sarnaselt Venemaaga) ette seal tegutsevate kodu- ja välismaiste ettevõtete ning korporatsioonide koostööd riigi ja selle julgeolekuorganitega. Välisluureameti hinnangul tuleb neid riske analüüsida vältimaks sõltumist tehnoloogiast, mis võib potentsiaalselt tekitada julgeolekuohtu nii riigi- kui ka erasektoris. /.../ Ühtlasi tihendab Hiina ühiskonna ja teadlaste kontakte ning arendab Euroopa ja Hiina mõttekodade koostööprojekte. Need suundumused on täheldatavad Euroopas, sh Eestis. Positiivse hõlmamise raames sõlmitud kontaktid võivad hiljem areneda välja tihedamaks koostööks ja viia välja ka eriteenistuste värbamiskatseteni. Samuti on täheldatud Hiina püüdu suurendada mõnes riigis oma mõju poliitiliste annetuste kaudu.»

Aasia maade uurimisega tegelevate teadlaste ja praktikutena teame väga hästi, kuidas toimub Hiina välismõjutustegevus nii Eestis kui kogu läänemaailmas ja kaugemalgi. Näiteid ja analüüse selle kohta ilmub palju nii meil kui ka mujal maailmas. Viimasel ajal on Hiina ja teiste diktatuuririikide rahastuse teemad tõsiselt avaliku tähelepanu keskmesse tõusnud ka Eesti peamise liitlase USA ülikoolidega seonduvalt ning olukorra tõsidust on mõistetud kõikjal vabas maailmas. Hiina mõjutustegevus käib enamati üsna sarnase mustri järgi ning on suunatud samadele eesmärkidele. Selleks võib ka ülikoolides olla katse imbuda sisse mingisse sektorisse või teadusvaldkonda (olgu humanitaarias või loodusteadustes), rahaliselt kasulike koostööprogrammide pakkumine ning näiliselt sõbraliku ja teineteisele kasuliku koostööõhkkonna loomine. Hiina eesmärgid siinkohal ongi kahesuunalised. Esmalt soovitakse  saavutada just mõjuvõimu, kontrolli ning siseinfo omandamist mõne ülikooli või organisatsiooni tegevuse üle ja kohta. Teiseks tahetakse omandada teaduslikku ja tehnoloogilist infot mitte ainult konkreetse ettevõtte, vaid Hiina riigi perspektiivist kasule orienteeritult. Problemaatiline on olukord eelkõige just seetõttu, et sääraste näiliselt vastastikku kasulike lepingute sõlmimisega on Hiina sooviks samuti omandada just kontrolli mingis akadeemilises asutuses toimuva üleüldise tegevuse üle ning mõjutada endaga koostööd tegevaid asutusi mitte avaldama Hiina tegevust ja eesmärke kritiseerivaid arvamusi ja kirjalikke seisukohavõtte. See tähendab, et tegeletakse otsese katsega tsenseerida kõiki sõnavõtte ja seisukohti, mis on vastuolus Hiina kompartei sihtide ja soovidega. Sageli tehakse seda kartuses kaotada omale kasulikke lepinguid. Tulevikku suunatud suurte ja kasumlike lubaduste taustal võivad akadeemilised asutused sellisele survele ka alluda. Seda nii otseste palvete või nõudmiste peale kui ka enesetsensuurina  sooviga mitte ärritada koostööpartnerit kartuses kaotada «raha». 

Näeme toimuva taustal selget ohtu meie ülikooli teadlaste, töötajate ja  tudengite arvamuste  tsenseerimiseks tulevikus, millel võib olla kaudne või otsene seos Hiina välismõjutustegevusega. Samas loomulikult tunnistame, et üleriigiliselt pikalt kestnud segadus ja kaos nii kõrgharidussüsteemi normaliseerimisel kui teaduse probleemide koordineerimisel ainult suurendab ohtusid ning edaspidi võidakse  ülinappide vahendite tõttu tekkinud rahastusaukude katmiseks vastu võtta ja otsida kahtlasi rahastusallikaid. Tuginedes nii Välisluureameti raportile kui ka teistele sarnastele analüüsidele USAst kui mujalt maailmast ning meie enda kolleegide kogemustele ja teabele kutsume üles lõpetama ametlikku koostööd Eestile, meie peamistele liitlastele ja NATOle ohtu kujutavate, kuid ka inimõigusi rikkuvate ja väikerahvaid allasuruvate riikide sihte ja huve arendavate organisatsioonidega. Säärase koostöö jätkumise puhul tuleb aga kõiki võimalikke ohtusid selgelt kaaluda ja teadmiseks võtta. Ühtlasi kutsume üles välistama võimalust ja olukorda, kus nii praeguste kui tulevaste lepingute sõlmimisel ja täitmisel meie vaba mõte, väärtused, eetilised põhimõtted ning turvalisus seatakse ohtu mõtlematu käitumisega. Kutsume üles suhtuma olukorda täie tõsidusega, et vältida kahju nii meie moraalsele kui ka füüsilisele turvalisusele. Kutsume üles nii avalikke kui ka ärilisi organisatsioone vaatama üle oma lepingud ja koostööd nii Hiina Rahvavabariigi mõjutustegevuse kui ka teiste inimõigusi allasuruvate diktatuuride plaanis.

Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi liikmed:

Dr. Peeter Espak, Tartu Ülikooli Orientalistikakeskuse vanemteadur, MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut juhataja, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige

Sven Grünberg, helilooja

Andres Herkel, orientalist ja poliitk, Riigikogu liige 1999–2019

Harri Ints, psühholoog

Dr. Laur Järv, Tartu Ülikooli Füüsika instituudi teoreetilise füüsika vanemteadur, asedirektor, liikumise «Tiibeti sõbrad» liige

Dr. Andreas Johandi, Tartu Ülikooli Usuteaduskonna Lähis-Ida usundiloo teadur

Martti Kalda, orientalist

Dr. Viktor Korrovits, EV Põhiseaduse Assamblee liige 1991-1992

Prof. Tarmo Kulmar, Tartu Ülikooli võrdleva usuteaduse professor, Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aupresident

Artur Laast, diplomaat

Prof. Jaan Lahe, EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute  dotsent

Lidia Leontjeva, orientalist, pärsia keele tõlk, doktorant

Dr. Märt Läänemets, Tartu Ülikooli Orientalistikakeskuse juhtaja, dotsent, Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi president

Avo Saluste, Tartu Riikliku Ülikooli Üliõpilaste Teadusliku Ühingu Orientalistikaringi esimene president

Tuuli Stewart, Eesti Rooma Klubi tegevjuht

Teet Toome, Tartu Ülikooli Orientalistikakeskuse teadlane

Mart Tšernjuk, Tartu Ülikooli hiina keele õpetaja

Indrek Ude, ajakirja Akadeemia tegevtoimetaja