Aasia uuringute koja ekspert Liisi Karindi ja välistoimetuse ajakirjanik Margus Parts võtavad luubi alla koroonaviiruse leviku. Millist mõju avaldab viirus maailmamajandusele? Mida näitab ekstreemne poliitiline reaktsioon, kus piirkondi proovitakse isoleerida? Mida tähendab see Hiina ühiskonna jaoks? 

Koroonaviirust võrreldakse nii 2003. aasta talvel levinud SARSi (tõsiselt kulgev äge respiratoorne viirusnakkus) kui ka talvise gripiga, et varasemate õppetundide najal proovida ennetada viiruse kasvamist pandeemiaks.

Vahe ongi selles, et koroonaviiruse vastu kasutusele võetud poliitilised meetmed on üsna äärmuslikud, sõnas Karindi. Näiteks Singapur on hakanud karistama koroonakahtluse tõttu suletud ettevõtteid ja võõrtöötajaid, kui nad peaks tööle tulema. «Meie ühiskonnas on siiski raske teha sellist otsust, et me panemegi ühe piirkonna isolatsiooni,» mõtiskles Karindi, viidates Põhja-Itaalia karantiinidele.

Karindi jutustas oma kogemustest, kui ta elas SARSi leviku ajal Taiwanil tudengite ühiselamus. Niipea, kui hakkas ringlema kuulujutt, et üks Hongkongist tagasi tulnud tüdruk oli nakatunud, kolis Karindi ühikast välja. «Mul oli juba lennupilet tagasi ostetud,» meenutas Karindi. «Mõtlesin küll, et mitte mingil juhul ei lase ma panna end isolatsiooni.»

Ida-Aasias võeti toona SARSi väga tõsiselt. Iga päev mõõdeti kehatemperatuuri ning löödi käe peale tempel, et oled selleks päevaks SARSi-vaba. Oma ja tuttavate kogemuste põhjal suudab Karindi ette kujutada, mida tähendab elamine karantiini pandud hoones, kus võib olla nakkuskolle. Teadmatus ja üksteise kahtlustamine tähendab, et isegi abiandjatesse suhtutakse kõhklevalt.

Täpsemalt kuuled juba saatest!

Kommentaarid
Copy