Vahetund Postimehega ⟩ President libastus poliitikute jagamisega Andresteks ja Pearudeks

Poliitiliste seisukohtade võtmist ei maksaks presidendile ette heita, sest talle on see positsioon antud, arvasid Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar ja arvamustoimetaja Herman Kelomees Kuku raadio saates «Vahetund Postimehega». Küll aga libastus Kersti Kaljulaid Andrese ja Pearu kujundi kasutamisega. 

Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar nentis, et teda hämmastab kriitika, mille järgi president ei tohiks poliitikutele sõnu peale lugeda. «Ma arvangi, et selline riigi isa või ema roll on nii-öelda tema geenidesse sisse kirjutatud. Omaette küsimus on, kuidas ta seda rolli välja kandis.»

Arvamustoimetaja Herman Kelomees nõustus Raudsaare seisukohaga, aga küsimus presidendi poliitilisusest ei olegi tema jaoks kõige olulisem. «Mulle tundub, et president võibki olla ja peabki olema natuke poliitiline. Võib-olla kohati isegi opositsioonipoliitiline. Sest talle on antud see lava, mille kohta Ameerikas öeldaks bully pulpit ehk siis võimalus kõneleda rahvaga positsioonilt, mida tegelikult ühelgi teisel inimesel riigis ei ole. See paneb talle vastutuse kõneleda olulistest probleemidest, tõstatada neid ja öelda oma arvamus välja,» selgitas Kelomees.

Kelomees viitas, et põhiseadus pole seadnud piire presidendi avalikule retoorikale. Küll aga peab president jääma neutraalseks ametitegevuses, näiteks õiguskantsleri või riigikontrolöri ametikoha täitmisel. 

Teine mõõdupuu, mille suhtes presidentide käitumist vaadatakse, on eelnevate ametikandjate tegevus. «Kui leppida sellega, et Lennart Meri oli presidendina hea eeskuju, siis see konkreetne kõne [vabariigi aastapäeval 24. veebruaril] oli igal juhul presidendilik,» ütles Kelomees.

Raudsaar meenutas, et Lennart Meri kaasaegsed olid tihti presidendi suhtes kriitilised just Meri kombe pärast poliitikuid hurjutada. 

Kui aga kõnet vaadata, siis Kersti Kaljulaid on tõi paralleele «Tõest ja õigusest». «Mulle tundub, kui ma ei ole nüüd ülekohtune, et sellega ta pisut libastus,» ütles Raudsaar. Ta selgitas, et raamatut lugedes ei saa öelda, et Andres oleks olnud läbinisti positiivne ja Pearu oleks olnud ainult kiuslik, pahatahtlik kuju.

Kelomehe sõnul saab selle mõtte jagada kaheks. Esiteks saab küsida, kas üldse on mõtet tänapäeva poliitikas jagada inimesi headeks ja pahadeks. «Mulle tundub, et president ikkagi üritas seda teha,» hindas Kelomees. «Omakorda teha seda läbi Andrese ja Pearu kujundi ei ole kõige õigem.» Kelomees tõi välja, et president ise möönab, et me ei taha elada enam 19. sajandis, kus töö on kõige tähtsam. 

Kui president teeb oma kõnes etteheiteid riigikogule, siis me ei saa ju väita, et riigikogus üldse tööd ei tehta. «See on väga võimas üldistus,» ütles Raudsaar. «Mulle tundub, et natukene ülekohtune üldistus. Kuigi me näeme, et probleeme on poliitkultuuriga, väljaütlemiste ja neile järgnevate solvumistega.» 

Raudsaare sõnul peaks president lisaks kritiseerimisele pakkuma ka vastukaaluks lahendusi ja väljapääse, et tema hurjutaja roll ei domineeriks lepitaja üle. «Siin tuleb nõustuda sellega, mida me juhtkirjas oleme öelnud: kriitika oli küll oluline, aga kardetavasti järgneb sellele ühiskondliku lõhe süvenemine.»

Kelomees pani ette, et Kaljulaid oleks võinud tasakaaluks välja valida ühe konkreetse probleemi oma kõnes ning sellele ka lahenduse välja pakkuda.