Venemaa ja Valgevene liitriigi projekti võidi alustada siiralt, kuid enam pole tegemist võrdväärse vahekorraga, vaid kliendisuhtega. Sealhulgas Valgevene käsitleb omavahelist liitlust kui võimalust müüa Venemaale oma lojaalsust sobiva hinnaga, Venemaa aga kauplemisruumi ei näe, selgitasid Karmo Tüür ja Rein Oidekivi Kuku raadio saates «Välismääraja».

Tüür oletas, et kui 25 aastat tagasi hakati Venemaa ja Valgevene liitriigi asja ajama, siis tehti seda siiralt. Boris Jeltsin ja Aleksandr Lukašenka nägidki teineteist vastastikku kui võrdset partnerit. Nad võisid lepingu allkirjastada siiras usus, et asutame riikideülese parlamendi, valitsustevahelise organi kuni ühise raha ja pangani välja. Aga mõlemad pooled säilitavad võrdse subjektsuse rahvusvahelistes suhetes, näiteks kohad ÜROs. 

Plaan on algusest peale olnud Venemaa jaoks olulisem kui Valgevene jaoks, ütles Tüür. «Venemaa jaoks oli ja on see siiamaani teraapiline projekt. Kui Nõukogude Liidu lagunemise ajal Venemaa ümbert ja juurest jooksid reeturlikult laiali endised liitlased, siis oli vaja midagi selle asemele. Et tõestada iseendale, et Venemaa on siiani atraktiivne,» lausus Tüür.

Tema hinnangul ei ole enam ammu tegemist võrdväärse projektiga, vaid pigem võib liitriigi plaani näha kui kliendisuhet. Valgevene käsitleb liitlust, nagu nad müüksid oma lojaalsust või liitlusteenust Venemaale sobiliku hinna eest siis. Venemaa näeb seda kui suhet, mille üle ei kaubelda. 

Rein Oidekivi nimetas, et Valgevene ja Venemaa suurim ühine nimetaja on see, et mõlemad on autoritaarsed riigid, mille juhid on võimul olnud üle kahekümne aasta ja ei kavatse oma kohalt lahkuda. «Ja mõlemad tahaksid juhtida sellist asja nagu Venemaa impeerium. Või vähemalt tahtsid kakskümmend aastat tagasi, kümme aastat tagasi – aga tsaar saab olla ainult üks. Sellepärast Venemaa liider ongi aru saanud, et küllap see asi enam ei tööta.»

Kuigi Venemaa ja Valgevene on lähimad liitlased, on nende vahel küllalt erimeelsusi. «Alates majandusest – energiakaubandus on võtmepunkt siin, sest Valgevene eelarve sõltub sellest sama palju, kui Venemaa eelarve,» tõi Tüür välja. Sellele lisanduvad näiteks haridusprobleemid: Venemaa ei tunnusta Valgevene koolide antud diplomeid. Julgeolekupoliitikat mõjutab Valgevene soov iga paari aasta tagant puhastada oma kaitsejuhtkonda Vene mõjuagentidest.

Oidekivi argumenteeris, et Lukašenkale oli šokiks 2014. aastal Ukrainas juhtunu. Valgevene pole tunnustanud Krimmi kuuluvust Venemaale, täiendas saatejuht Hannes Hanso. Lukašenka kiidab väga Ukraina liidrit Volodõmõr Zelenskit nii rahvusvahelisel tasandil kui ka meedias. «Kindlasti teeb Kreml Lukašenkale suuri etteheiteid seoses Ukrainaga,» ütles Oidekivi. «Kui 2019. aasta suvel Venemaa järsult piiras kütuse- ja naftatarneid Ukrainasse, siis Valgevene lahkelt täitis selle augu.»

Kuula täpsemalt saatest!