Marko Mihkelson otsesaates "Otse Postimehest"

FOTO: Konstantin Sednev

Riigikogu väliskomisjoni aseesimehe Marko Mihkelsoni kõne 73 riigikogu liikme algatatud avalduse „Ajaloomälust ja ajaloo võltsimisest“ eelnõu arutelul riigikogus 19. veebruaril 2020.

Ajalugu on Eestile alati olnud palju lähemal kui nii mitmelegi teisele meie kultuuri- ja poliitilisse ruumi kuuluvale riigile või rahvale. Dramaatilised mälupildid on meile kaasa antud kodudest, sest iga meie pere saatus peegeldab paremini kui sageli lakoonilised õpikutekstid me rahva keerukat kujunemist, ise hakkama saamist ja ränkade vintsutuste kiuste lootuse püsimist. 

14. mail 1996 pidas president Lennart Meri ajalooteemalise aulaloengu Tartu Ülikoolis, kus muuhulgas ütles „Olen olnud, nagu teate, ajaloohuviline, ja seepärast on mul eelsoodumus vahest ajaloo rolli üle tähtsustada. Samas olen veendunud, et turvalist tulevikku saab Eestile tagada üksnes kogu meie ajalookogemus. Ühel riigil ei saa olla kahte ajalugu, mis seisavad seljad vastamisi. Kultuur toodab julgeolekut. Poliitiline kultuur peab otsekui laevasillas suutma igal hetkel täpselt määrata riigi asendit ajas ja ruumis. Mõlemad koordinaadid on definitsioonilt lakkamatus muutumises, ja niisama tundlikult peab sellele muutumisele reageerima Eesti dialoog ümbritseva maailmaga, kui tahame, et Eesti laev püsiks Eesti kursil ka külgtuules või tormis.” 

Me oleme õppinud ellu jääma ka siis, kui meie meelt on vägivaldselt vaigistatud ja meid endid hävitatud. Meid on hoidnud õigel kursil usk igavesse õiglusse, mida on vorminud ühine arusaamine me enda kulgemisest läbi aja ja ruumi. 

Inforünnakutele tuleb vastu seista

See ongi peamine põhjus, miks me ei saa ja ei tohi täna vaikida, kui käib inforünnak meie suveräänsuse ohustamiseks ja õigusliku järjepidevuse põhimõtte murendamiseks. Eesti tee iseseisvuse taastamisele oli paljudes episoodides seotud nõudega avalikustada Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu mittekallaletungileppe salaprotokollid ja need hukka mõista. Võitlus MRP ülekohtu tunnistamise eest oli Laulva revolutsiooni üks peateemasid. 23. augustil 1989 andis Balti inimkett kogu maailmale teada, et vaatamata pikale okupatsiooniperioodile pole me rahvad murtud

Stalini kaval sobing Hitleriga, mis on läinud ajalukku Molotovi-Ribbentropi paktina, vallandas inimkonna ajaloo suurima tragöödia - Teise maailmasõja. Selles hukkus kokku ligemale 85 miljonit inimest ehk umbes 3 protsenti 1940. aastal maailmas elanud 2,3 miljardist elanikust. Eesti kaotas hukkunutena 83 000 inimest ehk umbes 7 protsenti elanikkonnast. Läti ja Leedu inimkaotused olid veelgi karmimad – vastavalt 12 ja 14 protsenti sõjaeelsest elanikkonnast. Praegune Valgevene kaotas maailmasõjas hukkunutena koguni veerandi, Ukraina 16 ja tänane Venemaa 12 protsenti elanikkonnast. Maailmasõja lahingute esimene ohver Poola kaotas tapetutena 5 miljonit inimest.  

Need ja paljud teised hirmuäratavad numbrid on juba ammu loonud eelduse, et Teist maailmasõda meenutades peaksime eeskätt keskenduma kõigi ohvrite mälestamisele ja suunama kaasaegsete tahteenergia selle mõõtmatu inimtragöödia kordumise vältimisele. Just selle pärast on Eestis kujunenud aastatega heaks tavaks mälestada suure sõja ohvreid lugupidavalt. See ei tähenda, et me ei mäletaks inimsusevastaseid kuritegusid, sest need on aegumatud.

Teise maailmasõja sündmused mõjutavad siiani paljude riikide omavahelisi suhteid nii Euroopas kui Aasias. Vaid aeg ja päevapoliitika taandamine emotsionaalselt keerulistest ajalooteemadest ravib haavad. 75 aastat pärast sõja lõppu on meie kaasaegse rahvusvahelise julgeoleku hoidmisel ja tugevdamisel  pigem kasutoovam võitja-kaotaja diskursuse asendamine leppimise motiivi ja tulevikku suunatud koostööga. 

Teist maailmasõda meenutades peaksime eeskätt keskenduma kõigi ohvrite mälestamisele ja suunama kaasaegsete tahteenergia selle mõõtmatu inimtragöödia kordumise vältimisele. 

Kahjuks on Teise maailmasõja teemad Venemaal endiselt ülepolitiseeritud, mis omakorda mõjutab otseselt suhtlusfooni naabritega Euroopas. Veel 2009. aastal teatas Vladimir Putin Poola meediale, et Molotovi-Ribbentropi pakt oli ebamoraalne, hoides sellega sama liini, mille oli võtnud Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongress 1989. aasta detsembris pakti ja selle salaprotokolle hukka mõistes.

Täna pole see enam nii. Molotovi-Ribbentropi pakti õigustamine ja Stalini vallutusdiplomaatia ülistamine on Venemaal saanud kõige kõrgema poliitilise heakskiidu. Eriti jõuliseks ja sotsiaalmeedia võimalusi kasutades massiivseks on Moskvast lähtuvad avaldused muutunud alates eelmise aasta suvest.  

Venemaa kirjutab ajalugu ringi

Näiteks kirjutas Venemaa välisluure juht ja riikliku ajalooühingu esimees Sergei Narõškin 22. augustil 2019: „Taktikaline kokkulepe Hitleriga võimaldas lõhkuda Briti-Prantsuse rahusobitajate ja teljeriikide koalitsiooni, kindlustas Nõukogude Liidule mitu aastat rahu ja aitas kaas nihutada piiri Saksamaaga läände. Leppe otstarbekuse peamiseks mõõdupuuks oli rahvuslik julgeolek. /.../ Kiiresti edasi liikudes jõudis Punaarmee viie päevaga Poolas endise  Vene impeeriumi piirideni. /.../ Märgin samuti, et nõukogude sõjaväelaste viibimine  nii Poolas kui ka hiljem Pribaltikas lubas ära hoida massilisi juudivastaseid pogromme.“

Üksnes see tsitaat on pilgeni täis stalinlikku võltsnarratiivi, mis faktidega kõrvutades ei kannata vähimatki kriitikat.  Selleks piisab lugeda näiteks kaasaja ühe tuntuma vene sõjaajaloolase Mark Solonini rikkalikele arhiiviallikatele toetuvaid raamatuid või kuulata Youtube’is tema nauditavast loogikast kantud esinemisi. 

Toon välja vaid paar detaili ajaloost, mis kummutavad Narõškini väited. Pakt Hitleriga võimaldas Stalinil käivitada juba 1920ndatest aastatest ettevalmistatud kapitalistliku lääne vastase agressiooni elluviimise. Müüt rahuarmastavast Nõukogude Liidust variseb kokku, kui meenutame, et 1939. aasta sügiseks oli Stalin loonud ülekaalukalt maailma kõige võimsama ja võimekama armee, kes MRP alusel asus vallutussõdasid pidama  Poolast Soomeni. Narõškin eksib, kui mainib, et MRP võimaldas piiri Saksamaaga läände nihutada. 23. augustil 1939 ei olnud Nõukogude Liidul ühist piiri Saksamaaga. See tekkis pärast Poola jagamist 1939. aasta septembris. Muidugi ei mahu Narõškini narratiivi näiteks Katõni veretöö, mille käigus NKVD hukkas 1940. aasta kevadel üle 20 000 Poola kodaniku. Poola ja Balti riikide süüdistamine juudivastaste pogrommide kavandamises on samuti ajaloo võltsimine kõige ehedamal moel.

Müüt rahuarmastavast Nõukogude Liidust variseb kokku, kui meenutame, et 1939. aasta sügiseks oli Stalin loonud ülekaalukalt maailma kõige võimsama ja võimekama armee, kes MRP alusel asus vallutussõdasid pidama  Poolast Soomeni.

Narõškini antud juhtliini võtsid kiiresti üles nii Venemaa välisministeerium oma tänaseni jätkuvas massiivses sotsiaalmeediakampaanias kui ka eelmise aasta lõpul president Vladimir Putin, kes MRPd õigustades süüdistas Poolat Teise maailmasõja vallapäästmisele kaasaaitamises ja soodsa pinnase loomises Holokaustile. 

Venemaa on kasutanud ajalugu varemgi oma päevapoliitika teenistuses, kuid nii järjekindlat ja seejuures globaalse haardega sotsiaalmeediat rakendades pole seda tehtud. Vene diplomaatiliste esinduste Twitteris jagatavatest postitustest on umbes kolmandik seotud Teise maailmasõja sündmustega. Pole tähtis, kas seda teeb Venemaa välisministeerium, nende saatkond Tallinnas või Lõuna-Aafrika Vabariigis, muster on ikka üks ja sama. Tähelepanuväärselt ohtlik on see, et Vene diplomaadid on asunud jõuliselt õigustama MRPd ja selle salaprotokolle. 

Molotovi-Ribbentropi pakti õigustamine tuleb hukka mõista

27. augustil 2019 kirjutas Vene välisministeerium oma Twitteri säutsus näiteks Teisest maailmasõjast Baltikumis avaldatud brošüüri jagades selliselt: „1990. aastate algul said Balti rahvad iseseisvateks. See sündmus tekitas lootuse, et Balti Nõukogude Vabariigid võiksid muutuda kaasaegseteks demokraatlikeks ja õigusriigi põhimõtteid järgivateks riikideks, mis kahjuks kunagi ei teostunud.“

Head kolleegid, ma tahan rõhutada, et käesoleva avaldusega ei sea Riigikogu vähimalgi määral kahtluse alla Nõukogude Liidu rahvaste rolli natsismi üle saavutatud võidus. See oli ränkraske katsumus, mis nõudis miljonite inimeste elud. Meie kohus on täna neid sündmusi meenutades teha kõik, et see tragöödia enam kunagi ei korduks.   

Seepärast ei saa me kuidagi nõustuda nende seisukohtadega, mis õigustavad Teise maailmasõja vallapäästmisele ning hiljem Eesti okupeerimisele ja annekteerimisele viinud Molotovi-Ribbentropi pakti õigustamist. Nii oleme solidaarsed nendega, kes on juba jõudnud MRP õigustamise hukka mõista, teiste hulgas on seda näiteks teinud mitme Euroopa riigi parlamendid ja tipp-poliitikud, aga ka Jeruusalemmas asuv Yad Vashemi muuseum.

Stalini kuritegusid kaitsva ajalookäsitluse taga peitub varjatud soov kaudselt legitimiseerida vallutuspoliitika jätkamist kaasajal, mille üheks kurvaks tõestuseks on juba kuuendat aastat vältav sõda Ukraina vastu. Samal ajal püüab naaberriigi juhtkond jätta muljet, nagu Venemaa on endiselt kõige rahuarmastavam riik maailmas. 15. veebruaril ütles Riigiduuma esimees Vjatšeslav Volodin, et „Venemaa ei ole kunagi rünnanud ega peale tunginud, ta on tõrjunud kallaletungijaid. Täna kaitseb Venemaa rahu selle eest, et agressioon ei laieneks veelgi enamate riikide arvel“. Selle peale jääb vaid nõutult küsida, kas tõesti?

Meie avalduse eelnõu üheks eesmärgiks on rõhutada ajalooteadmiste olulisust paljuräägitud sidusa ühiskonna kujundamisel. Kas me teeme ise piisavalt selle nimel, et oma ajalugu mäletada? Kas me hindame oma ajaloolaste tööd ühiskonna hoidmisel meile nii olulisel väärtuste keskteljel? Kas me aitame oma õpetajaid populariseerimaks noorte seas oma kodumaa ajalugu? Kas me hoolime ajaloost, kui teeme otsuseid homseks? 

Stalini kuritegusid kaitsva ajalookäsitluse taga peitub varjatud soov kaudselt legitimiseerida vallutuspoliitika jätkamist kaasajal, mille üheks kurvaks tõestuseks on juba kuuendat aastat vältav sõda Ukraina vastu.

Ajalooõpetamisel ja populariseerimisel on oluline meeles pidada, et see ei edenda üksnes uute põlvkondade faktiteadmisi, vaid arendab nende funktsionaalset kirjaoskust, kriitilist mõtlemist, arutlusoskust, järelduste tegemist ja seoste loomist ning oma seisukoha kujundamist ja põhjendamist. Ajalooõpe annab kaasa empaatia, oskuse asetada ennast kellegi teise olukorda ajastut arvestades ning annab vahendeid koostöö- ja konfliktilahendusoskusteks. 

Ma olen kindel, et juba selle eelnõu ettevalmistamise käigus toimunud arutelu välis- ja kultuurikomisjonide ühisel istungil andis ainest meie edasisteks debattideks. 

Ma lõpetaksin samuti tsitaadiga, nagu alustasingi. Ajaloolane ja diplomaat, Eesti praegune suursaadik Moskvas Margus Laidre on öelnud:  „Minevikku mäletada on lihtne – see on juba juhtunud ja seda ei saa muuta. Aga me saame muuta olevikku ja tulevikku. Tegelikult elame me tuleviku minevikus – milleski, mida me nimetame „olevikuks“. Peame mäletama, et meil on tulevik ja meie otsused mõjutavad seda. Ärge unustage oma minevikku, olge teadlikud olevikust, kuid mäletage tulevikku.“

Aitäh!