Muuli ja Riikoja ⟩ Kalle Muuli: pole probleemi, et Tallinn hooldeperedele kogu raha välja ei maksnud

Kohalikud omavalitsused peaksid lähtuma mõtteviisist, et kui eelarve võimaldab hooldusperede laste jaoks rohkem ära teha, siis seda tuleb teha, ütles Hindrek Riikoja Kuku raadio saates «Muuli ja Riikoja». Kaaskõneleja Kalle Muuli ei näinud probleemi selles, kui eelarveaasta lõpus raha üle jääb, sest see raha jagatakse siis lihtsalt hiljem välja.

Sellel nädalal avalikustati, et Tallinn jättis eelmisel aastal välja jagamata miljon eurot toetusraha, mis on suunatud vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele. 

See on mõeldud lastele, kes kasvavad kas hooldusperes või eeskoste all. «Selles mõttes mulle see väljend «vanemliku hoolitsuseta jäänud» ei meeldi, sest hoolduspere ja eestkosteperede vanemad armastavad neid lapsi täpselt samamoodi ja hoolitsevad nende eest täpselt samamoodi nagu tavalised vanemad, kui nad on vanema nime väärt,» heitis Hindrek Riikoja ette ebatäpset nimetust.

Tema hinnangul ei ole linnavõimult tulnud selgitust, miks raha välja jagamata jäi. «Kuna seaduses on summa justkui öeldud, siis seda makstakse välja, kuigi tegemist on nii-öelda miinimumsummaga. Kohalikul omavalitsusel on võimalik toetust rohkem maksta.» 

Riikoja argumenteeris, et riik kulutab asenduskodus ehk vana nimega lastekodus laste ülalpidamisele kordades suuremaid summasid kui makstakse hooldusperedele toetuseks. Kuna see rahaline koormus, mida hoolduspered riigilt ära võtavad, on nii suur, siis tema sõnul on jabur kogu Tallinna peale miljoni euro pärast põdema jääda ja seda mitte välja maksta.

Kalle Muuli tõi välja, et tema koduerakond Isamaa on nende seas, kes on sellel põhjusel algatanud umbusaldusavalduse sotsiaalvaldkonna abilinnapea Betina Beškina vastu. «Kui ma tahaksin, siis ma leiaksin kindlasti sõnu ja argumente, millega öelda, et kohutav, ennekuulmatu, lubamatu. Aga tegelikult asjale otsa vaadates mina väga suurt probleemi ei näe,» lisas Muuli. 

Ta selgitas, et eelarve planeerimisel on tavapärane, et täpselt ei osata hinnata võimalike abivajavate laste arvu või pole kehtestatud täpset jaotuskorda. Eelarveaastal kasutamata jäänud raha ei kao ära, vaid seda saab kasutada järgmisel aastal.

Riikoja ütles vastu, et Muuli taandab lapsed arvudeks ja eelarvenumbriteks. «Tegemist on lihast ja luust elusate lastega, kelle nimel pingutavad väga paljud inimesed.» Tema hinnangul ei ole küsimus mitte planeerimises, vaid tahtmises ja probleemi süvenemises. Lisaks Tallinnale saab mõtteviisi probleemi laiendada teistele omavalitsustele: kas mõeldakse sellele, mis on numbrite taga ning võimalusel reageeritakse operatiivselt, kui saab midagi rohkem teha.

Muuli jäi oma seisukoha juurde. «See, mis seadusega ette nähti, on välja makstud. Sellest jäi raha üle. Eelmisest eelarveaastast, mis äsja lõppes. Nüüd tulebki otsustada, kuidas see raha ära kasutada. Ma ei näe selles probleemi. See raha ei lähe kuskile muuks otstarbeks. Selle eest ei ehitata teid või ei maksta linnaametnikele preemiat. See läheb lastele.»