«Niimoodi Tallinna kohta räägiti, et ta on Põhja-Euroopa okultistide pealinn. Ja seda ei räägitud mitte ainult Eestis, vaid ka Rootsis ja Saksamaal,» kõneles KUKU raadio saates «Neeme Raud. Siin» Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi juhataja, ajaloolane Toomas Abiline.
Kõneks oli Eesti Vabariigi esimene iseseisvusaeg, ennekõike 1920. ja 1930. aastate algus, mil Euroopas valitses üsna suur segadus ja teadmatus tuleviku ees.
«Selgeltnägemine, okultism oli (Euroopas - toim.) hästi moes. Ja Eestil oli selgelt oma koht sellel maastikul,» on teemat süvitsi uurinud Abiline veendunud.
Põhjus, miks just Tallinnas tekkis niivõrd nähtav taldrikukeerutajate ja teispoolsusega suhtlejate kogukond, on selles, et Tallinn asub Peterburist vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel.
«Enne (1917. aasta - toim.) revolutsiooni, enne Esimest maailmasõda, võib tõesti öelda, et Peterburg oli Euroopa okultismi keskus. Seal oli täielik okultismi buum: oli kümneid ja kümneid spiritistlikke salonge, sellega tegeleti tööliskonnast kuni tsaari õukonnani välja, seal ilmusid esoteerikaajakirjad, Euroopast saabus okultiste, tsaar isiklikult külastas seansse, oli huvitatud, juba see pani asjad paika. Üks kuulsamaid neis ringkondades tollal oli Grigori Rasputin,» kõneles Abiline.
Pärast revolutsiooni Venemaalt Eestisse saabunute seas oligi üsna palju selgeltnägemisega tegelejaid. «Alguses oli neil Eestis majanduslikult väga keeruline. Aga siia saabus tõelisi superstaare, kellest vähe teatakse,» märkis ajaloolane.
Et seda lünka täita, valmistaski Abiline ette näituse selgeltnägijatest Teise maailmasõja eelses Eestis, mis nüüd väljas Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi Lühikese jala tornis. Näitus ei ole küll väga suur, ent haarav, ja süüvib sügavamalt kahe Eestis tollal suurt ilma teinud eestlasest okultisti – Mai Kalamehe ja Bernhard Juhansoni tegevusse.