/nginx/o/2009/08/05/216749t1h871c.jpg)
On mõnedki põhjused, mis räägivad äsja alanud rahvaloendusel osalemise kasuks. Esiteks ei taha ju saada karistust mitteosalemise eest, teiseks saad tunnikese-kaks tunda, millest täpselt riik sinu puhul huvitub, ja kolmandaks avaneb võimalus visata nalja küsimuste üle või siis vähemalt mõnel juhul üllatusest suuri silmi teha.
Kuigi mõned ei näe probleemi selles, et lasta koju võõras inimene – rahvaloendaja –, eelistasin mina vastata privaatses keskkonnas. Pealegi käisid juba enne elektroonilise rahvaloenduse algust jutud, et küsimused on koostatud vildakalt ning minu emakeelde, vene keelde, lausa arvuti abil tõlgitud. Niisiis tuli asi omal nahal järele proovida.
Küsimusi oli palju ja minul kulus vastamiseks pisut üle tunni. Ankeedi tõlget vene keelde ei olnud teinud tundetu masin, küll aga keegi, kes valdab kantseliiti väga kõrgel tasemel. (Ja vene ё-tähe poolehoidjad rõõmustavad, nähes selle küllust tekstis!)
Eelkõige tuleb endale selgeks teha, mis asi on «leibkond» ja milles seisneb selle erinevus «perekonnast». Mulle kui «eluruumi elanikule» tundusid põnevad küsimused selle kohta, kas teie kodus on ka vesiklosett, kas teil on kuus marjapõõsast, kas te kasvatate rohkem kui kolme mesilasperet või «muid põllumajanduslikke loomi». Riiki huvitab, kuidas on teie tervis, kus sündisid kõik teie neli vanavanemat, aga ka see, mitu last te olete elusalt sünnitanud enne 31. detsembrit 2011.
Alguses näis mulle, et kõige hullem on vastata maainimesel, kel on kõrgharidus, keelteoskus ja suur pere ning lisaks kogemus mesinduse ja põllumajanduse vallas. Küsimusi on talle rohkem ja ankeedi täitmine seega aeganõudvam.
Kuid ka mina, enda meelest üsna lihtsa ja arusaadava eluviisiga inimene, takerdusin mõnigi kord: programm keeldus näiteks kategooriliselt uskumast, et minu koju on sisse kirjutatud just nii palju elanikke, nagu ma kirja panin – arvuti seadis suurte punaste tähtedega kahtluse alla, et kindlasti on seal keegi mitteregistreeritu. (Kust ta küll võis teada kassi kohta?!)
Ankeet suhtus kahtlusega ka sellesse, et ma elan Tallinnas ja, enamgi veel, et ma töötan Tallinnas. Küsimusele usu kohta jäeti tõesti võimalus mitte vastata, aga küsimus rahvuse kohta oli formuleeritud nii: «Pange kirja rahvus, millega te tunnete kõige enam etnilist ja kultuurilist sidet.»
Igaühe rahvaloendus saab olema muidugi omaette väike lugu, kuid neist kõigist pannakse kokku üks suur – Eesti lugu. Seepärast – laske käia! On ju huvitav teada, mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb.