• Tänapäeval käiakse sõnavabaduse mõistega meelevaldselt ümber
  • Avaldamiskünnis on enamikus väljaannetes kulunud madalaks
  • Üleskutsest maha rahuneda on saanud kriitika vaigistamise sünonüüm

Vilja Kiisler

FOTO: Tairo Lutter

Väitlussaade «Lobjakas vs. Vooglaid» normaliseerib ja legitimeerib aastaid vähemusi vaenanud Varro Vooglaidu, kes ei vääri avaldamiskünnise ületamist, kirjutab ajakirjanik Vilja Kiisler.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaare kommentaar «Sõnavabadus ei tähenda ajuvabadust» (PM, 17.02) viitab «ühele ajakirjanikule», kes kirjutas Facebookis Varro Vooglaiu ja Ahto Lobjaka läinud nädala reedel eetris olnud saate ajendil, et seda ei oleks pidanud kunagi juhtuma. See ajakirjanik olin mina.

Jättes kõrvale tõsiasja, et Raudsaar tsiteerib valesti – sõna «äärmuslased» ei kasutanud ma ei postituses ega selle kommentaarides –, väärivad Postimehe peatoimetaja argumendid ja nende põhjendused tähelepanu. Aga kõigepealt: miks ma ütlesin midagi, mis on nii kergelt rünnatav kui minek sõnavabaduse vastu? Vastus: alahindasin öeldu vääriti tõlgendamise võimalusi. Tänapäeval ei ole põhjust vaikimisi eeldada, et kui räägitakse sõnavabadusest, siis peetakse silmas üht ja sama. Igaühel on oma sõnavabadus ja ta käib sellega ümber täpselt nii, nagu talle kasulik on.