Vahetund Postimehega ⟩ Vimm USA vastu on pannud Macroni venelastega leplikum olema

President Emmanuel Macroni vimma USA ja NATO vastu on sütitanud rida eri tegureid, mis on viinud Prantsusmaa leplikkuseni Venemaa käitumise osas, hindas Kuku raadio saates «Vahetund Postimehega» Postimehe välistoimetuse juht Evelyn Kaldoja. 

Müncheni julgeolekukonverentsil tegi Kaldoja intervjuu nii president Kersti Kaljulaidi kui ka endise presidendi Toomas Hendrik Ilvesega, kes mõlemad käsitlesid Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni käitumist julgeoleku- ja välispoliitikavallas. Postimehe arvamustoimetaja Herman Kelomees kirjeldas seda kui eklektilist.

«See on hästi suur segu erinevatest asjadest, miks tal on vimm Ameerika vastu, miks tal on vimm NATO vastu, miks tal on taas tärganud uus soov venelastega leplikum olla,» ütles Kaldoja. Ta luges üles faktoreid, mis mõjutavad Macroni samme.

Esiteks mängib rolli Prantsusmaa pikem frustratsioon, et Euroopa riigid ei ole julgeoleku vallas nendega kaasa läinud nii palju kui nad tahaksid. Eesti on selles osas üks uljamaid liitlasi, näiteks Malis olime esimene mitte-Aafrika riik, mis hakkas koalitsioonis prantslaste partneriks. Teisalt on meie panus nii väike, et see pole arvestatav jõud tuhandete pealises armees.

Teiseks prantslased siiralt tahavad, et Euroopa riigid oleksid sõjaliselt aktiivsemad. Mingil määral nad näevadki Ameerika Ühendriike rivaalina, ütles Kaldoja. Prantslased soovivad, et Euroopa relvastuse tõstmisest või moderneerimisest tuleks kasu nende enda riigi relvastööstusele. Ameeriklaste kõrval jääb nende tehnika mõnevõrra alla. 

Kolmandaks avaldab mõju Brexit. Niipea, kui see võimalus terendama hakkas, võttis Prantsusmaa sihi täita järelejäänud vaakumit nii palju kui võimalik. Selle üheks vahendiks on prantsuse keele osatähtsuse tõstmine, mis Euroopa Liidu ja NATO laienemisega Ida-Euroopasse jäi tahaplaanile. 

Neljandaks on Prantsuse-Vene suhe Kaldoja hinnangul alati olnud teine kui ülejäänud Euroopal. Lai puhverala lubab sel olla romantilisem. Tsaariaegne vene eliit rääkis omavahel prantsuse keeles ja pärast oktoobrirevolutsiooni tulid palju neist Prantsusmaale pagendusse. 

Viiendaks tahab Prantsusmaa, et Euroopa tegeleks rohkem nende vanade asumaadega ehk Aafrikaga, kus neil on tugevad majandushuvid. Need riigid on majandus- ja kultuurisidemetega Prantsusmaaga seotud ning Prantsusmaal on õigustatud mure piirkonna käekäigu pärast.

«Seal on väga palju huvisid, mida ta [Macron] edendada üritab,» võttis Kaldoja kokku.

Miks on viimasel ajal Macronil tärganud soov koos Venemaaga üles ehitada uus julgeolekuarhitektuur, kui ka tema valimiskampaaniasse häkkis Venemaa sisse Macroni kahjustamiseks, küsis Postimehe arvamustoimetaja Herman Kelomees. 

Kaldoja sõnul võis Macron valimiste ajal näha Venemaad kui oma vastaskandidaadi Marine le Peni toetajat. «Võib-olla nüüd üritab ta venelastele näidata, et tegelikult tasub teda toetada,» mõtiskles Kaldoja. «Või siis vähemalt mitte nii tugevalt toetada vastaspoolt. Ta on olnud siseriiklikult päris osav tsentrist teiste variantide minema pühkija.» 

«Ta on teinud üks-null ära prantsuse sotsialistidele, ta on teinud üks-null ära prantsuse konservatiividele, kelle ta on osavalt lükanud mitte paremäärmuslusse, kuid tugevasse konservativismi. Ta on suutnud keskpõranda suhteliselt tühjaks teha enda jaoks. Võib-olla nüüd ta üritab servaalasid vaikselt endale võtta,» jätkas Kaldoja.

Kaldoja tõi välja, et Macroni mõjutab veel kuues aspekt lisaks eelmistele: ta on pahane Türgi pärast. Kui ameeriklased teatasid, et nad viivad Süüriast väed ära ja avasid nii tee Türgi sissetungile, jättis see paljastatuks ka samas piirkonnas tegutsevad prantsuse üksused.