Sinijärv nn Langi nimekirjast: tegu on tulevikku vaatava ettevõtmisega

Andrus Kivirähu romaan «Mees, kes teadis ussisõnu» on samuti kandideerinud kultuurkapitaali kirjandusauhinnale. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kirjanike Liidu esimehe Karl Martin Sinijärve sõnul on kultuuriministeeriumi koostatud nn kohustusliku nimekirja puhul tegemist tulevikku vaatava ettevõtmisega, et ka aastate pärast oleks raamatukogudes hea valik eesti kirjandust. Postimees avaldab Karl Martin Sinijärve arvamuse muutmata kujul.

Esiteks ei paista kedagi kohustatavat kõike mainitut ostma, küll aga teatud summa eest etteantu piires valikuid tegema. Mis on igati mõistlik, kui tahame, et ka paarikümne aasta pärast oleks võimalikult paljudes Eesti elupaikades adekvaatne ülevaade kirjailmas toimunust. Ei me täna tea, mida praegused kolmeaastased kunagi lugeda võtavad - kindlasti mõndagi säherdust, millel praegusel hetkel üldrahvalik kiiduümin puudub. Teiseks tundub valimiseks antu üsna lai, mitmeülbaline ja usaldusväärne.

Kuna konkreetseid teoseid ei nimetata, saab ilmselt iga nutikas raamatukoguhaldjas sel alusel kujundada päris hea komplekti emakeelsest kirjandusest, mis vaataks tulevikku, aga ei lämmataks ka tänast lugejat liigse elitaarsusega.

Ma ei tahaks sugugi tarvitada sõna «tavalugeja», samuti tunduks totter kõnelda «tavakirjanikust». See kõlaks sama napakalt nagu «rahva õiglustunne». Pole rahvast, on inimesed, inimesed oma erinevate maitsete, vajaduste ja soovidega.

Kui vaadata kas või vaid mõne viimase aasta jooksul Kulkast pärjatud autoreid, siis Andrus Kivirähki «rahvakauguses» süüdistada ei ole ilmselgelt mõtet, aga miks peaks erilist arusaamatust pahaks panema ka Mika Keränenile või Kalev Keskülale või Kristiina Kassile või Tõnu Õnnepalule või Mehis Heinsaarele või Mari Saadile. Arusaadavalt ei pruugi Maarja Kangro või Hasso Krulli tekstid jõuda iga eestlase meelde ja keelde, aga näiteks Indrek Koffi auhinnaraamat on otse sealtsamast võetudki. Iseasi, et netikeskkondades eksis-, vege- ja kommenteerima harjunud isenditel võib olla piinavalt raske suhestuda igasuguse kirjapandud mõttega, mis ei võimalda kohest läbimõtlemata vastuhaugatust.

Ses mõttes on raamat oma lõplikkuses muidugi ebameeldivalt autoriteetne tegelane.

Ma arvan, et teoksil oleva muudatuse kasulikkust labasemas mõttes näeme me siis, kui see on mõned aastad toiminud, kui kirjastajad on saanud nii raamatute trükiarvude kui autoritasude kujundamisel lähtuda teatud teoste eeldatavalt suuremast levikust. Aga see on endiselt selge, et turg ja müük üksi eestikeelset kõrgtasemel kirjandust ülal ei hoia, siin on ainuvõimalik siiski mitmete riiklike tugistike tõhus ühistöö. Praegune muutus on üks tarvilik samm mitmest, astugem aga jõudsasti edasi.