Daniel James Coll

FOTO: Jaanus Lensment

Britid on ülivõrretega harjunud. Seepärast kipume võtma tugeva mööndusega tõe pähe asju, mille pärast teised pigem sügavat muret tunnevad. Meie ajakirjandusele meeldivad väga hirmu- ja õuduselood ning äsjane uue koroonaviiruse puhang Hiinas Wuhani linnas andis nende käsutusse suurepärase vahendi rünnata täiel rinnal rahva närvikava. Kontrastina kulus Eesti ajakirjandusel veel nädal, enne kui need uudised kohale jõudsid, aga kui see viimaks juhtus, siis käis iga eestlase peas kiiresti klõps ära ja maa oli „vaid sammukese kaugusel üleüldisest paanikast“.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Briti meedia alustas pealetungi kolme nädala eest. Muu hulgas nimetati viirusepuhangut „tapjaviiruseks“, „viirusapokalüpsiseks“ ja „surmalaineks Hiinast“. Keskmine britt kuulis seda raadiost, kui istus ummikus ja pani autoraadio tööle, nägi tarduma panevaid pealkirju ajaleheriiulil, mis millegipärast tuletas paljudele meelde tarvidust uuendada Windowsi. Minu kaasmaalaste kõige tõenäolisem reaktsioon eesseisvale katastroofile oli teha ja levitada teemakohaseid nalju, mis on ehk liiga väljakutsuvad ja poliitiliselt ebakorrektsed ühismeedias, aga tunnevad end mugavalt WhatsAppis, meie lemmikrakenduses, kus öeldakse välja see, mis peas ja keelel.

Eestis kestis samal ajal tähelepanupuudus aina edasi. Ajakirjandus teemat üles ei korjanud, rahva seas pole seni paanikat puhkenud. Uudised keskendusid rohkem positiivsele: Hiina uusaasta pidustused Tallinnas, keegi hullumeelne Saaremaa mees, kes teeb jõulupuudest toonikut, tavapärane ettevaatlik silma peal hoidmine idanaabri tegemistel. Veel paar nädalat tagasi tähendas koroonaviirus keskmisele eestlasele rõvedat peavalu Mehhiko õlle tarbimise järel ja „uus koroonaviirus“ selle kohta käivat raamatut. Nad olid võib-olla rahvusvahelistest uudisteportaalidest kuulnud midagi viiruse kohta Hiinas, aga keegi selle pärast muret ei tundnud, nii ei tundnud ka nemad. Aga see muutus peagi.