Mihkel Mutt: lolli miljon

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Alatusi saadavad korda inimesed, needsamad, kes armastavad ja hoiavad. Osa seepärast, et nad saavad selle eest makstud. See on labane, aga mitte alati, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.
 

Inimestele tegelikult meeldib moraalilugemist kuulata. Aastasadu kirikus käimine ei või olla möödunud jälgi jätmata. Ja kuigi seda ei taheta tunnistada, on nii, et mida enam kõneleja rooskab, seda rohkem meeldib. Kõige parem on säärane jutlustaja, kes justkui elusa tulega kuulaja südant kõrvetab. Sest mida kangem moraal, seda kergema südamega saab pärast jälle patus püherdada. Mis see kolumngi muud on kui jutluse alaliik?

Kõigepealt kirjakoht. Oscar Wilde on öelnud, et inimesed teavad tänavapäeval kõige hinda, aga mitte millegi väärtust. Üks küünikute põhilisi väiteid, nende «algmeeter» on see, et igal asjal on hind. Muu hulgas tähendab see, et inimest saab panna ükskõik mis kurja või lollust tegema, kui ainult selle eest õiget hinda pakkuda. Piltlikult öeldes teeks piiskop vabadussamba ees striptiisi, kui ainult paras summa nimetada.

Mind on see küsimus alati huvitanud. Sest kui leidub ka mõni üksik inimene, kes ei ole nõus seda tegema, siis ei pea teooria paika (nagu teaduslikud teooriadki). Kuidas seda kindlaks teha? Missugust kuritegu peame kellelgi sooritada laskma ja palju talle selle eest pakkuda? Loogiliselt võttes – mida suurem kuritegu, seda rohkem raha.

Ent niimoodi jõuaksime rappa. Teoreetiliselt vist suurim kuritegu oleks Maa tükkideks põmmutamine ja elu kaotamine koos kõige täiega. Mis raha selle eest küsida, kust seinapilust honorar välja võtta ja mis kõrtsis läbi prassida? Ei, vähendame «formaati»...

Inimeste igapäevaelu rajaneb suurel määral alatuse müümisel teatava hinna eest. See mõte tabab mind alati, kui näen ekraanilt, mismoodi sõjavägi või politsei rahvast peksab ja tulistab. Juba teist hooaega läheb seriaal «Araabia kevad». Seal surusid ja suruvad valitsusele ustavad üksused meeleavaldusi maha.

Mõnes riigis loobus armee diktaatorit toetamast, ja see otsustas ülestõusu saatuse (Egiptuses, kuigi paistab, et ajutiselt), mõnel pool on nad siiani kindlalt režiimi poolel, nagu Süürias. Muidugi mõtlen ka sellele, mida ekraanil ei näidata, st piinakambritele, ülekuulajatele, timukatele. See on kõik üks maailm.

Ma ei suuda ära imestada, mis toimub nende peksjate ja nottijate teadvuses. Need, keda nad peksavad ja notivad, on ju neile lähedased inimesed, endataolised, samakeelsed ja -geensed. Võib-olla käivad lapsedki samas koolis. Ja kindlasti nad teavad, et need inimesed on valdavalt süütud. Vägivald ei ole kaudne, nagu näiteks internetikuritegu või isegi aatominupule vajutamine, vaid täiesti konkreetne, n-ö lihast ja verest. (Peksja võib endaõigustuseks muidugi öelda, et tema peksis ainult jalgadega, teine oleks kasutanud kasteeti.)

Seesama mees, kes päeval piinas naisdemonstranti, tuleb õhtul koju. Lapsed jooksevad talle vastu ja küsivad: «Issi, mis sa tööl tegid?» Kas isa vastab neile: «Niisama, pojake, lömastasin paar kolpa ja andsin naistele nuuti.» Pärast ta läheb oma naise juurde, too silitab tal pead ja sosistab õrnalt: «Sa minu kallis Ibrahim!» Miks Ibrahimile ei meenu too piinatu ja kuidas tal veel erektsioon tekib?

Kas nad ei mõtle vähemasti sellele, et varem või hiljem tuleb režiimile lõpp? Nii on see olnud ju kõikjal, lõpp on ajaküsimus. Isegi Põhja-Koreas. Isegi Hiinas. Ühel päeval peab ta neile pekstavatele silma vaatama, ja kuidas sa siis seda teeb?

Ei, ma saan aru, jõustruktuurid peavad kuulama käsku, politseil ei tohi olla avalikult väljendatud poliitilisi sümpaatiaid jne. Aga käsutäitmine ja südametunnistus võivad vastuollu sattuda ja siis on inimesel enamasti võimalus mängust välja astuda. Miks nad seda ei tee? Põhjusi on mitu, aga kõige levinum on ikka üks: neile makstakse selle eest. Nad saavad niimoodi oma perekonda ülal pidada ja tolle ühiskonna mõttes suhteliselt hästi elada.

See on hirmus labane. Aga nii on see alati. Muutke natuke olukorda ja meie kaaskodanikud käituvad samamoodi. Kerge on rääkida, kui pole sundvalikut.

Äsja näidati Kimi matuseid. Vaatad neid, kes nad vististi usuvad, et loodus tõepoolest nutab jumala surma puhul, ja mõtled, jumaluke, ka nemad on inimesed, kes elavad 21. sajandi alguses. Tolles tinasõdurite koonduslaagris leidub päris kindlasti tohutult korruptsiooni, lömitamist, oma naha hoidmist, pealekaebamist – kõige suuremas koguses ja vastikumal kombel.

Meie, kes me enamasti maitseme õigusriigi hüvesid, ei suuda seda enam ettegi kujutada. Aga paljud meist on selle pehmemal kujul poole sajandi vältel läbi elanud. Ja meie võiksime teha üldistusi, võrrelda alatust ja müüdavust kahes süsteemis. Meid ja Põhja-Koread lahutav kuristik ei ole kvalitatiivne, vaid kvantitatiivne

Meie mõname «maadevahetajaid» ja õhkame, kuuldes, kuidas mõned ametnikud (nt ELis) tõstavad ka kriisi ajal oma palka. (Võib-olla õigustavad nad endid, et nemad tõstavad ainult natuke, teised nende asemel kahekordistaks.)

99 protsenti inimestest suudaksid totalitarismis demonstrante nottida ja õigusriigis poliitikutena ise oma palka kergitada. Kahjuks. Aga viimane variant on ikkagi talutavam.

Inimest tervikuna ei ole nähtavasti võimalik muuta. Ikka on kaasinimese õnnetuses tema jaoks midagi ligitõmbavat, ikka armastab ta õiglase langemist ja tema häbi. Ikka tahab ta «natuke petta, valetada ja varastada» (A. H. T.).

Olgu siis peale. Tsivilisatsioon on muu hulgas nagu prügikasti kaas, mis peab tihedalt peal olema. Aga kiitkem saatust, et me ei pea elama riigis, kus tuleb langetada veriseid valikuid. Ebamoraalne on see kord, mis paneb oma alamad valiku ette, kas puua ise teisi või olla poodud.

P. S. Seejuures tuleks uskuda, et maailm kui moraalne universum püsib just selle ühe protsendi najal – nende, kes ei läheks mingi hinna eest nottima, ei võtaks pistist ja kes häbeneksid endal niimoodi palka tõsta.
Vaja on ka neid, kes ei ole valmis miljoni eest lolli mängima. Lolli võib vahel mängida (see pakub ju lausa lõbu!), aga mitte miljonit vastu võttes. Ja miljoneid on tore teenida, aga mitte selle nimel lolli mängides.