Ivar Raig: MRP tühistamine riiklikuks tähtpäevaks

Siim Kallas, Igor Gräzin ja Mihhail Gorbatšov. Foto: Erakogu

Molotov-Ribbentropi pakti tühistamisega taastati Eesti iseseisvus de jure ning vastavat tähtpäeva 24. detsembril tuleks tähistada samaväärselt Tartu rahu aastapäevaga, kirjutab Ivar Raig.

Eestis on riiklikud tähtpäevad jaotatud riiklikeks pühadeks, lipupäevadeks ja riiklikeks tähtpäevadeks. Riiklikud pühad pole tööpäevad ning kõigil riiklike pühade päevadel heisatakse riigilipud. Eriliseks riiklikuks pühaks on 24. veebruar kui rahvuspüha, iseseisvuspäev. Riiklike pühade hulgas on ka võidupüha (23. juuni) ja taasiseseisvumispäev (20. august). Lipupäevade ja riiklike tähtpäevade hulgas on veel sellised riiklusega otseselt seotud tähtpäevad nagu Tartu rahulepingu aastapäev (2. veebruar), kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev (23. august) ja taassünnipäev (16. november).

Ajaloolased on üksmeelselt tõdenud, et Eesti ja veel mitmete rahvusriikide sünd sai teoks tänu Vene tsaariimpeeriumi lagunemisele I maailmasõja tulemusena. Eesti iseseisvuse sünnitunnistuseks peetakse Eesti Maapäeva Vanamatenõukogu koostatud dokumendi «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele» avaldamist 24. veebruaril 1918. aastal. Iseseisvus de facto saabus aga alles peale Tartu rahulepingu sõlmimist 2. veebruaril 1920. aastal ning Eesti riigi tunnustamist Venemaa ja teiste suurriikide poolt.

Eesti iseseisvuse otsustasid kaotada 23. augustil 1939 Moskvas sõlmitud Nõukogude-Saksamaa mittekallaletungilepingu (tuntud kui Molotovi-Ribbentropi pakt, MRP) koostajad ja allakirjutanud. Rahvusvahelise poliitika ja õiguse valdkonnas peetakse seda lepingut üheks eelmisel sajandil kõige rohkem tähelepanu saanud lepinguks. Mõned ajaloolased, näiteks doktor Magnus Ilmjärv, peavad seda isegi 20. sajandi kõige tähelepanuväärsemaks sündmuseks.

Lepingu kohaselt asus Hitler Poolat hõivama juba 1. septembril 1939. MRP salaprotokollide sätteid silmas pidades sõlmis NSV Liit Eestiga nn baaside lepingu, 1940. aasta juunis tulid punaväed Eestisse ning likvideerisid vägivaldselt Eesti riigi võimuinstitutsioonid. Selliselt sai MRP lepingu salaprotokollide allkirjastamise päevast mitte üksnes kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev, vaid ka Eesti riigi surmatunnistuse allkirjastamise aastapäev.   

MRP lepingu, eriti selle salaprotokollide teema on Euroopa julgeoleku- ja välispoliitika teemaks olnud alates II Maailmasõja lõpust kuni tänapäevani. Esimest korda mainiti suurriikide koletuslikku kokkuleppet Nürnbergi protsessil 1946. aastal, vahetult peale seda, kui lepingu salaprotokollid olid avastatud Ameerika Ühendriikide poolt üle võetud Saksamaa välisministeeriumi arhiivist ning nendest kirjutati Prantsusmaa ja USA ajakirjanduses.

Teatavasti võttis MRP laiem avalikustamine ja tühiseks tunnistamine mõlema osapoole poolt rohkem kui 53 aastat. Selle pika aja jooksul domineerisid Nõukogude Liidus ja Saksamaal ning ka enamikes teistes Lääne Euroopa riikides poliitilised jõud, mis polnud huvitatud MRP laiemast avalikustamisest, õigluse taastamisest  ja ajaloolise ülekohtu heastamisest kannatanud riikide ja rahvaste suhtes.

Selliselt sai MRP lepingu salaprotokollide allkirjastamise päevast mitte üksnes kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev, vaid ka Eesti riigi surmatunnistuse allkirjastamise aastapäev.

Läbimurre Balti riikide vabastamise teema tõstatamisel saabus Roland Reagani USA presidendiks olemise ajal. Paljuski tänu baltlaste tegevusele oli president Reagan hästi kursis kommunismi kuritööde ja Balti riikide okupeerimisega ning kaks aastat peale ametisse astumist saatis ta 1983. aastal ÜRO peasekretärile kirja, milles toetas Balti riikide vabadusnõudeid. Kirja koopia jagati kõikidele ÜRO liikmesriikide esindajatele. Samuti jätkasid ameeriklased Nõukogude Liidus asetleidvate inimõiguste rikkumiste esiletoomist ja majanduslikku survestamist, mis lõpuks aitas ette valmistada seda riiki rahumeelseks lagunemiseks. President  R. Reagan kutsus M. Gorbatsovi lõhkuma Berliini müüri, tunnistama MRP salaprotokollide olemasolu  ja demokratiseerima Nõukogude Liitu.

Saksamaa parlament otsustas MRP salaprotokollide kehtetuks tunnistamise 1. septembril 1989. Kuid Nõukogude Liit ei tahtnud salaprotokollide olemasolu  tunnistada isegi peale seda sündmust. Salaprotokollide olemasolu tunnistati avalikult alles 23. detsembril ning poliitiline ja õiguslik hinnang nendele anti 24. detsembril 1989. aastal Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi otsusega, millega salajaste leppimuste allakirjutamine mõistati hukka, salaprotokollid tunnistati juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks.

Olen seisukohal, et Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi dokumenti MRP kohta tuleb pidada Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistuseks, ning selle vastuvõtmise päeva 24. detsembrit tuleks selle päeva kaalukuse tõttu tähistada samaväärselt 2. veebruari, 23. augusti ja 16. novembri tähtpäevadega.

24. detsembrit tuleks kalendris tähistada mitte ainult kui MRP salaprotokollide õigustühiseks kuulutamise aastapäeva, vaid ka de jure Eesti isesesisvuse taastamise päeva õigusliku järjepidevuse alusel.

Käesolevaga teen riigikogu ja EV valitsuse liikmetele  ettepaneku kaaluda 24. detsembri nimetamist lisaks jõulupäevale ka MRP salaprotokollide tühistamise aastapäevaks või taasvabanemise päevaks. Selle märkme lisamisel kalendrisse on lisaks loogilistele poliitilistele argumentidele ka sümboolne emotsionaalne tähendus – jõulude ajal hakkavad päevad pikemaks minema ning taas tärkab kevade ja vabaduse ootus. 

Eesti taasvabanemise ja de jure iseseisvuse taastamise sünnitunnistuste autorid on NSVL rahvasaadikute kongressi MRP komisjoni liikmed, tollased NSVL  rahvasaadikute Kongressi liikmed, kes tõstatasid selle teema kongressis ja hääletasid MRP lepingu salaprotokollide tühiseks muutmise poolt.

24. detsembrit tuleks kalendris tähistada mitte ainult kui MRP salaprotokollide õigustühiseks kuulutamise aastapäeva, vaid ka de jure Eesti isesesisvuse taastamise päeva õigusliku järjepidevuse alusel.

Mäletatavasti esitasid just 18 Eesti rahvasaadikut 1989. a. maikuu lõpus NSVL rahvasaadikute kongressile otsuseprojekti MRP lepingule ajaloolise ja õigusliku hinnangu andmise kohta. Komisjoni moodustamise vajalikkuse teemal toimus kongressi 2. juuni 1989 istungil pikk ja terav debatt, milles Eesti seisukohti esitas akadeemik Endel Lippmaa.

Kuid komisjoni moodustamise idee ei meeldinud kongressi juhtidele. Tänu Endel Lippmaa aktiivsele suhtlemisele Mihhail Gorbatšoviga kongressi presiidiumis õnnestus 26-liikmeline MRP õigusliku analüüsi komisjon siiski moodustada. Arutlused MRP komisjoni vajalikkuse üle lõpetas M. Gorbatšovi pooldav sõnavõtt ning komisjon moodustati ilma hääletamiseta. Komisjoni esimeheks määrati Gorbatšovi ettepanekul NLKP Keskkomitee sekretär Aleksandr Jakovlev. Sama päeva hilisõhtul toimus Kremlis juba komisjoni esimene koosolek, kus komisjoni üheks aseesimeheks kinnitati Edgar Savisaar. Eestist kuulusid komisjoni koosseisu veel Endel Lippmaa, Igor Gräzin ja Marju Lauristin.

Kuid kuna komisjoni esimehelt ei tulnud kuu aja jooksul ettepanekuid komisjoni sisulise töö korraldamiseks, kutsus E. Savisaar komisjoni liikmed ise 5. juuliks 1989 Eesti esindusse Moskvas. Kavandati komisjoni töö kaheosaline väljund, millest esimene pidi olema avaldus MRP sõlmimise 50. aastapäevaks ja teine NSVL rahvasaadikute kongressi otsuse projekt.

Komisjoni töö protokollidest selgub, et paljud komisjoni liikmed mõistsid väga hästi, et MRP salaprotokollide õigustühiseks tunnistamine paneb aluse Balti riikide lahkumisele NSV Liidu koosseisust. Nõukogude välispoliitika üks kujundajaid G. Arbatov teatas otsekoheselt, et tema ei kavatse toetada MRP hukkamõistmist ning on nõus ajaloo valgeid laike vaid ilma õiguslike järelmiteta selgitama. Ta isegi hoiatas tagajärgede eest, mida võib põhjustada tõe väljaütlemine ning reageeringud sellele, öeldes: «Olen mures reaktsiooni pärast Baltikumis, kuid ausalt öeldes veel rohkem teeb mind murelikuks võimaliku suurriikliku šovinismi tõus vastureaktsioonina». 

1989. aasta suvel hakkasid üleliidulises ajakirjanduses MRP hukkamõistmise asemel ilmuma aga hoopis artiklid, mis sisaldasid pooltõdesid ja faktide võltsimist MRP kohta, stalinistide ja fašistide kokkulepete õigustamist ajaloolise paratamatusega jms. Sellistele seisukohtadele vastukaaluks otsustasid Baltimaade rahvarinnete juhid tähistada MRP sõlmimise 50. aastapäeva Tallinnast Vilniuseni kulgeva 600 kilomeetri pikkuse elava solidaarsusketiga «Balti tee».

Kohtumisel augusti alguses grupi Eesti rahvasaadikutega Kremlis palus M. Gorbatšov tungivalt, et Eesti rahvasaadikud mõjutaksid Balti keti korraldajaid MRP sõlmimise 50. aastapäevale kavandatud demonstratsiooni ära jätma. Kuid Igor Gräzin vastas M. Gorbatšovile ja kohtumisele kutsutud NSVL ülemnõukogu rahvuste nõukogu juhatajale Rafik Nišanovile, et Balti keti oleks saanud ära jätta vaid rahvasaadikute kongressi või NSV Liidu ülemnõukogu otsus MRP hukkamõistmise kohta, kuid nüüd on juba hilja pidurdada rahvahulkade soovi ajaloolist tõde ja õiglust kuulutada.

Kolme riigi rahvarinnete poolt korraldatud inimketist kujunes 23. augustil 1989. a üks kõigi aegade suurim (osavõtjate arv oli ligemale 2 miljonit inimest) ja meeldejäävaim rahumeelne meeleavaldus õigluse ja iseseisvuse toetuseks mitte ainult Balti mere regioonis, vaid kogu Maailmas. «Balti tee» inimketi  eeskuju on kasutanud ka mitmed teised rahvad oma iseseisvusliikumistes.

Moskvas toimus 1989.a. sügisel veel mitu kongressi MRP komisjoni istungit ning 1989. aasta jõuludeks jõudis valminud eelnõu lõpuks rahvasaadikute kongressi päevakorda, kusjuures komisjoni vastav otsus oli vastu võetud minimaalse enamusega, häälte vahekorraga 14 poolt ja 12 vastu. Selleks ajaks oli regioonidevahelise saadikutegrupi juhiks saanud Juri Afanasjev, kes 14. detsembril 1989 kuulutas, et tema juhitav  saadikutegrupp peab end kongressi enamuse suhtes opositsioonis olevaks. See avaldus tugevdas opositsiooni ja aktiviseeris kogu kongressi. Tugevnes ka Juri Afanasjevi kaal MRP komisjoni aseesimehena. Kuid loota kongressis otsuse vastuvõtmist vaid jõudu kogunud demokraatide toetavate sõnavõttude abil oli ikka veel vara, sest otsuse vastuvõtmiseks oli vaja lihthäälteenamust,  ehk vähemalt 1126 häält.

Otsustavat rolli Baltikumi jaoks ajaloolistel jõulupäevadel 23. ja 24. detsembril Kremlis etendas MRP komisjoni esimees Aleksandr Jakovlev, kes esines kongressi istungi mõlemal päeval kõnega, milles ta toetas MRP salaprotokollide õigustühiseks kuulutamist ja vastava otsuse vastuvõtmist. Selle otsuse eelnõu vastuvõtmist püüdsid vanameelsed saadikud takistada mitmesuguste küsimuste ja parandusettepanekute esitamisega. 23. detsembril otsuse blokeerimine õnnestuski, sest M. Gorbatšov otsuse toetamiseks sõna ei võtnud, kuigi ta teadis, salaprotokollide olemasolu ning NSVL Välisministeeriumi ajaloolis-diplomaatilise valitsuse ülem Feliks Kovaljov oli kongressi külaliste rõdul valmis andma saadikutele vajalikke selgitusi MRP salaprotokollide kohta.

Peale otsuse nappi tagasilükkamist 23. detsembril toimus Arnold Rüütli tungival nõudmisel komisjoni erakorraline koosolek, kus F. Kovaljov näitas salaprotokollide koopiaid ja nende dokumentide ühelt ametnikult teisele üleandmise akte. Sellel koosolekul otsustati need dokumendid lõpuks ka Moskvas avalikustada ja taotleda MRP otsuse uut arutamist ja hääletamist kongressil. 24. detsembril, pärast A. Jakovlevi uut mõjusat esinemist, võeti otsus nimelisel hääletusel 1432 poolthäälega vastu, kusjuures vastu hääletas vaid 252 saadikut ning erapooletuks jäid 264 hääletanut. Puudus 302, sealhulgas  9 eestimeelset saadikut, kes olid sõitnud koju jõule tähistama.

Stalini-Hitleri kuritegeliku sobingu avalik ja selge hukkamõistmine oli vajalik uue poliitilise mõtlemise kinnistamiseks ja ajaloolise õigluse taastamiseks Venemaal ja kogu Euroopas.

MRP õigustühiseks kuulutamise otsust peetakse õigusega Eesti, Läti, Leedu ja teistegi liiduvabariikide demokraatlike saadikute üheks kõige tähtsamaks saavutuseks NSVL rahvasaadikute kongressis. Kongress tunnistas salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. Otsuses on öeldud, et MRP salaprotokollid ei loonud uut õiguslikku baasi Nõukogude Liidu suhetele kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende suhtes võetud õiguslikke kohustusi.

Aleksandr Jakovlev kinnitas Kremlis ja on seda teinud korduvalt ka mujal, sealhulgas  eravestluses minuga Roomas 2000. toimunud konverentsil, et Stalini-Hitleri kuritegeliku sobingu avalik ja selge hukkamõistmine oli vajalik uue poliitilise mõtlemise kinnistamiseks ja ajaloolise õigluse taastamiseks Venemaal ja kogu Euroopas ning ta pole kunagi kahetsenud, et aitas kaasa selle ajaloolise otsuse sündimisele, mis pani aluse Balti riikide taasiseseisvumisele.          

M. Gorbatšovi allkirjaga NSVL rahvasaadikute kongressi otsust võib pidada Eesti iseseisvuse taastamise kõige tähtsamaks sünnitunnistuseks õigusliku järjepidevuse alusel ning Eesti poliitikute kõige suuremaks võiduks eelmise sajandi rahvusvahelises poliitikas. Kõik sellele järgnenud sammud, Eesti NSV ülemnõukogu otsus Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta 20. augustil 1991, Eesti iseseisvuse tunnustamine Vene Föderatsiooni ja teiste riikide, sealhulgas Nõukogude Liidu poolt, ning lõpuks Vene vägede lahkumine Eestist 1994. aastal, tulenesid otseselt või kaudselt Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi otsusest MRP kohta.

Kuid MRP salaprotokollide tühistamise pikk ja piinarikas saaga ei taganud veel Balti riikide iseseisvuse taastamist tegelikkuses. Iseseisvuse taastamiseks ja tunnustamiseks loodud siseriikliku ja rahvusvahelise õiguse raamistik tuli täita uue sisuga, milleks oli vaja saavutada Nõukogude Liidu lagunemine tegelikkuses. Alles peale Nõukogude Liidu likvideerimist 1991. aasta lõpus oli võimalus taastada Balti riikide iseseisvus. Seda kinnitab ka fakt, et Leedu iseseisvus, mida deklareeriti juba 1990. aasta 11. märtsil, suruti Vilniuses nõukogude relvajõudude poolt jõuga maha ning sellist iseseisvust polnud võimalik ka rahvusvaheliselt tunnustada. Järelikult oli peale MRP salaprotokollide tühistamist vaja edasi töötada ja pakkuda välja meetmed mitte ainult Balti riikide, vaid kõigi nõukogude impeeriumi liiduvabariikide reaalse iseseisvuse saavutamiseks.

Nõukogude Liidu lagunemise seisukohalt murranguliseks sündmuseks tuleb pidada 12. juunit 1990, kui Boris Jeltsini initsiatiivil võeti Venemaa rahvasaadikute kongressis vastu Venemaa suveräänsusdeklaratsioon, mis vallandas kiire ahelreaktsiooni kõigi teiste liiduvabariikide suveräänseks kuulutamiseks. Viimastena tegid seda Kasahhi (25. oktoober 1990) ja Kõrgõstan (15. detsember 1990). Seega olid 1990. aasta lõpus kõik liiduvabariigid formaaljuriidiliselt suveräänsed ning olid loodud  õiguslikud alused Nõukogude Liidu laialisaatmiseks.

Tegelik lagunemine toimus aga 1991. a. augustis, kui endiste partei- ja ametiühingute juhtide, sõjaväelaste ja julgeolekutöötajate usk demokraatlike muutuste edusse hakkas kustuma ning nad viisid läbi putši, mille eesotsas olid NSVL asepresident Gennadi Janajev, KGB esimees Vladimir Krjutškov, kaitseminister Dmitri Jazov ja siseminister Boris Pugo. Nende eestvedamisel moodustati 18. augustil 1991 kaheksaliikmeline Riiklik Eriolukorra Komitee ja 19. augusti hommikul saadeti Moskva kesklinna tänavatele tööliste  demonstratsioon.

Nägin seda hõredat esmaspäeva hommikust demonstratsiooni vahetult Kalinini prospektil peale seda kui olin saanud teada, et alanud riigipöörde ajal on viisade väljaandmine peatatud. Suundusin Kremlisse, et uurida mis toimub. Kreml oli ametnikest tühi. Kohal oli vaid valvurid ja sekretärid, kes putšistide ja demonstrantide eesmärkide kohta midagi ei teadnud. Edasi läksin Vene Föderatsiooni ülemnõukogu (valge maja) poole, mille demonstrandid olid ümber piiranud.

MRP õigustühiseks kuulutamise otsust peetakse õigusega Eesti, Läti, Leedu ja teistegi liiduvabariikide demokraatlike saadikute üheks kõige tähtsamaks saavutuseks NSVL rahvasaadikute kongressis.

Seejärel saabusid Moskva tänavatele ka relvajõudude soomustransportöörid ja tankid ning valge maja kaitsjad. Olles veendunud B. Jeltsini ja Vene Föderatsiooni ülemnõukogu kindlas vastuseisus riigipöörde katsele ja demonstrantide jõuetuses, informeerisin Moskva olukorrast Liia Hännit ülemnõukogus ja soovitasin kasutada võimuvaakumit Moskvas kui sobivat hetke Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks.

1989. aasta märtsis valitud Ülemnõukogus oli 11 Nõukogude Liidu Rahvasaadikut: Ignar Fjuk, Tiit Käbin, Marju Lauristin, Tiit Made, Ülo Nugis, Vello Pohla, Ivar Raig, Arnold Rüütel, Edgar Savisaar, Indrek Toome ja Vaino Väljas, kes kõik etendasid väga olulist rolli ka 20. augusti otsuse vastuvõtmises ja Eesti isesesisvuse taastamises de facto, kusjuures Ü. Nugis oli ülemnõukogu juhataja ja M. Lauristin tema esimene asetäitja.  

Peale augustiputši otsustati 5. septembril 1991 lõpetada rahvasaadikute kongressi ja NSVL Ülemnõukogu tegevus ning moodustada Nõukogude Liidu riiginõukogu. 6. septembril otsustas see nõukogu oma esimesel istungil tunnustada Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust. Sama aasta detsembris lõpetas oma tegevuse ka Nõukogude Liidu Riiginõukogu.

Selle ettepaneku tegi peale Riiginõukogu 25. novembri istungi lõppu Valgevene tollane riigipea Stanislav Šuškevitš, tuumafüüsik ja endise kongressi regioonidevahelise saadikugrupi liige. Ta tegi Venemaa president Jeltsinile ja Ukraina president Kravtšukile  ettepaneku kohtuda 7. detsembril 1991 Valgevene valitsuse residentsis kuulsas Belovežje metsas ning arutada NSVL-s tekkinud ummikseisu. Kolmepoolsete läbirääkimiste käigus otsustati Nõukogude Liidu eksisteerimine lõpetada, õigustusega, et need kolm olid 1922. aastal olnud ka selle asutajateks.

Otsuse teksti peamiseks koostajaks sai Jeltsini majandusnõunik Jegor Gaidar. Leping kirjutati alla  8. detsembri pärastlõunal. Selle kohaselt kuulutati NSVL tegevus lõppenuks ning asutati Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ) keskusega Minskis. Kuid NSVL õigusjärglaseks nimetati Venemaa, kes sai endale ka ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikme õigused.

Venemaa Ülemnõukogu ratifitseeris Belovežje lepingu 12. detsembril. 21. detsembril liitusid SRÜ-ga veel kaheksa endist liiduvabariiki ning 25. detsembril jättis M.  Gorbatšov teleesinemises hüvasti NSVL presidendiameti ja kogu riigiga.

M. Gorbatšov pidas Nõukogude Liidu likvideerimist suureks veaks ning Venemaa tuhandeaastase ajaloo reetmiseks, kuid tunnistas, et ei suutnud Nõukogude Liitu reformida ja lagunemist ära hoida.

Siinkohal pole üleliigne rõhutada, et 20. sajandi maailma suurim geopoliitiline muutus, Nõukogude Liidu ja seejärel kogu sotsialistliku maailma lagunemine toimus paljuski Eestis  välja töötatud ja Eestimaa Rahvarinde saadikute poolt Moskvas rahvasaadikute kongressis algatatud poliitiliste algatuste, eelkõige suveräänsuse ja isemajandamise ideede ning MRP lepingu tühiseks tunnistamise tulemusena. Sellele aitas kaasa 1991. aasta augustiputš, mis kiirendas Nõukogude Liidu impeeriumi likvideerimist.