Rahandusminister Martin Helme.

FOTO: Erik Tikan

Rahandusminister Martin Helme kasutas riigikogu ees pensionireformi vajadust põhjendades süstemaatiliselt eksitavaid väiteid ja lausvalesid, kirjutab riigikogu rahanduskomisjoni liige Jürgen Ligi (Reformierakond).

Mu meelest peaksid kõik poliitikud andma vande, et nad ei peta parlamendilt seadusi välja. Õigust ei tohi keegi saada valega ja ka seaduse õiguspära tuleb tagada sellega, et tema põhjendused peavad vastama tõele. Riigikogu stenogramm on praegu tänuväärne tõend tõestamaks, et valitsus minister Helme isikus meelitas pensionisamba raha parlamendilt välja nagu kelm. Pakun sellest ainult kokkuvõtet ja loodan, et tõelevastavuse kontrollist on abi ka institutsioonidele, kes peavad praegu hindama värske seaduse vastuolusid põhiseadusega.

Eesmärk, mis tõi parteide varem võimatuna paistnud liidu kogumispensionide asjas, on sajad miljonid maksutulu ehk inimeste hääled, abinõuks sai aga rahandusministri loodud lugu kulutamisest kui inimese heaolust ning säästmisest kui kaotusest. Kodanik jääb selles loos pensionisambast vaeseks ja majandus väiksemaks, mis ei takistavat sambal ühtaegu ka veel risk olemast. Säästja saatus pidavat tänapäeval selline olemagi, kordas Helme, sest intressid on madalad. Kui nii, võib kodanikule näidagi ahvatlev vabaneda oma kuue protsendi kaupa kogunenud rahast valitsuse heaks, kes pakub 1,6 protsenti (pensioniks makstud kaks protsenti miinus tulumaks - toim) lahkesti vastu. Ent see on vaid luiskelugu vara omastamiseks.

Pettus algab sellest, et teist sammast esitatakse kui sukasäärt või pangahoiust, aga ta on investeering, mis on inflatsiooni ja kadumise eest kaitstud. Langenud intressidele vastavad lihtsalt seda tulusamad aktsiad, muudetud inveteerimispiirangud ja -strateegiad. 

Aga petis on ju paindlik ja nii sai teisest sambast Helme suus korraks ka investeering – et väita ka seda, et pensionisammas on riskantne «nagu iga teine investeering», kus «on kõik riskid» ja «kindlust pole minevikus ega ole tulevikus». Taas vale. Avalikest allikatest saab kontrollida, et sambainvesteering on riikliku garantiiga, mida pakub tagatisfondi pensionikaitse osafond ning et Helme ise kuulub tagatisfondi nõukogusse.

Seadusandja ja fondid on kogemusele ja oludele juba reageerinud, nii et keskmine tootlus on tõusnud, osalt turu toel muidugi, 2019. aastal 9,5 protsendini. Kiiresti on kasvanud ka rahapaigutus Eesti majandusse, ent siiski on Helme retoorika «välismaiste suurkorporatsioonide toetamisest» kohatu. Rahvusliku kogutoodangu näitaja hõlmab ka Eesti võimalust teenida välismaalt ja hajutada riske. «Välismaised» kapitaliturud kasvavad majandusest ka pikaajaliselt kiiremini, aktsiate puhul 6 protsenti enam inflatsioonist. Seevastu sadade miljonite järsk tarbimisse meelitamine kahjustab majandust ja tema kasvupotentsiaali, seda on tõendanud ka Eesti Pank.

Siit tuli Helme järgmine suur vale: «raha II sambas põleb» ja «on teada, et väheneb». On avalik ja kontrollitav, et fondide keskmine aastatootlus on olnud ligi 4 protsenti, veerandi võrra kõrgem kui inflatsioon ja kindlalt kõrgem kui enamus alternatiivsetest säästudest. Seda vaatamata käivitusperioodile, karmidele investeerimispiirangutele, masule, avalikkuse survel veel karmimatele piirangutele ja enesepiirangutele.

Aga «fondihaldurid pole oma ülesandega hakkama saanud», ütles Helme, sest tootlus on kehv olnud. Kättemaks võib olla magus, aga see ainult vähendaks tootlust ja survestaks haldustasusid uuesti üles. Tootlus pole olnudki seaduse antud põhiülesanne fondidele, selleks pandi riskide maandamine, sealhulgas intressifondide pakkumine, mis on tootlust piiranud. Aga halbade kokkulangemiste juures on reaaltootlus tõsiasi ja ka halb kõrvaldatud. Intressifondides ja lühikese kogumise puhul on pilt kehvem ja avalik nurin on ka paratamatult kõlav, aga seda parem on ta teistel juhtudel, ent ilma helita.

Aga «fondihaldurid pole oma ülesandega hakkama saanud», ütles Helme, sest tootlus on kehv olnud. Kättemaks võib olla magus, aga see ainult vähendaks tootlust ja survestaks haldustasusid uuesti üles.

Petmata ei jätnud rahandusminister ka numbritega: 30 aastat lisavat pensionile «võib-olla» «mõttetu» 25 eurot. Võit kasvab kiirenevalt. Seaduse seletuskiri (tabel 2) illustreerib keskeltläbi 30 protsenti suuremat pensioni 40-aastase kogumise järel ning et isegi lühike kogumisaeg annab keskmiselt lisapensioni ka madala palga juures (tabel 4).

Et sammas veel ebausutavam saaks, kordas Helme ka, et prognoosid on mõttetud ja «demograafia pole ette ennustatav». Ometi pakub tema eelnõu seletuskiri prognoose. Nagu ka sõltumatu Eesti Panga omad, räägivad need ministri jutule vastu. Ja just demograafilised prognoosid, kolmesambalise süsteemi põhialus, on väga täpsed – välja arvatud sisserände küsimuses, ent siin ju ei soovi ei ühiskond ega valitsus kasvu.

Aga «teine sammas tuleb praeguste pensionäride arvelt», kinnitas Helme. Taas jäme vale. Esimest sammast indekseeritakse raha teise sambasse minemisest sõltumata, vahe kompenseeritakse riigieelarvest. Eelarve pensionikulu on suhtena eelarvesse teise samba ajal kasvanud, mitte kahanenud. Ent teisest sambast lahkuja enda jaoks jääb esimese samba pension vastupidi Helme loodud muljele väiksemaks, sest sissemakse on olnud 16 protsenti ja teine sammas seda sealt lahkunule ei korva.

Valed on ka Helme väited: tänane süsteem pole täitnud oma eesmärki, praegune süsteem elab nii olemasolevate penisonäride arvelt kui ka tulevaste pensionäride arvelt, pensionid tõusevad põhimõtteliselt selle pensionisüsteemi reformi järel üsna kiiresti, penionisüsteem muutub jätkusuutlikumaks kui raha seal lahkub, praegune süsteem on kasulik ainult 20 protsendile kõrgemapalgalistele. Ta on kasulik kogu ühiskonnale ja kõigile tulugruppidele, näitvad rahadusministerriumi koduleheküljelgi olnud anlüüsid ja isegi poliitiliselt nuditud seletuskiri. Aga juba ülejärgmiste valimiste ajaks vaataks eelarvestrateegiast vastu selle priiskamise lühinägelikkus ja jätkusuutmatus, mida plaanitakse pensionisäästudega järgmiste valimiste ajaks.

Vabadust võimaldab paratamatuste tunnetamine. Kahjuks ei keela põhiseadus valitsuse rumalust, valelikkust ega plaani puudumist, mida teha pensionäridega, kelle sissetulekuid on valitsuse usaldamine vähendanud. Juriidiline vaidlus jätkub sellega võrreldes kitsastel teemadel nagu sambaomanike huvide kahjustamine ning sambaga ühinenute ja mitteühinenute erinev kohtlemine. Viimase juures on siiski ebaadekvaatne Helme väide, et teise samba raha «privatiseeriti juba samba loomisel ja sellega võib teha mida tahes». Ei, sotsiaalmaksu koguti seadusega nimetud otsarbel ja õigustusega. Kui see otstarve tagasiulatuvalt muuta, siis kõigi jaoks.

Aga sümptomaatiline on Helme kurtmine, et eksperdid ja põhiseaduslikud institutsioonid räägivad üksmeelselt tema vastu, nagu «kopeeriksid jutupunkte». Peeglid pole süüdi ja oma tõde tuleb isegi poliitikul ammutada ekspertiisidest, südametunnistuse puudumine sellest ei vabasta.