Välismääraja ⟩ Jüri Luik: Venemaa liigub suurte sammudega tagasi stalinistlikku ajalookäsitlusse

Venemaa presidendi Vladimir Putini algatud ajaloo ümbervaatamine puudutas eelmisel nädalal Eestit, kui Vene välisministeeriumi esindaja Maria Zahharova kuulutas Tartu rahulepingu kehtetuks. See näitab, et Venemaa liigub tagasi stalinistlikku ajalookäsitlusse, kus jäetakse kõrvale kõik külma sõja järel poliitiliselt aktsepteeritud seisukohad, kirjeldas kaitseminister Jüri Luik Kuku raadio saates «Välismääraja».

«Kui me vaatame Zahharova avaldust, siis siin tõepoolest liigutakse suurte sammudega tagasi niisugusesse nõukogulikku... stalinistlikku ajalookäsitlusse, kus lükatakse kõrvale kõik see, mis külma sõja järel on arhiividest avastatud, poliitiliselt aktsepteeritud, ja proovitakse naasta jõhkrasse riikidevaheliste suhete raamistikku,» ütles kaitseminister Jüri Luik eelmisel nädalal avaldatud Zahharova kommentaari kohta, et Tartu rahuleping on kehtetu ning Eesti on uus riik, mis moodustus Nõukogude Liidu lagunemise järel. 

«Ma meenutan, et NSVLi rahvasaadikute nõukogu mõistis hukka Molotov-Ribbentropi pakti. Meenutan, et Venemaa tunnustamine seoses Eesti iseseisvusega on ka tekstiliselt väga selgelt seotud Eesti juriidilise järjepidevusega. Isegi Nõukogude Liidu riiginõukogu otsus selle kohta, et tunnustatakse Eesti Vabariigi iseseisvust, isegi seal on mööndud, et arvestatakse poliitilisi ja ajaloolisi asjaolusid, millega seoses Eesti astus NSVLi – ühesõnaga ka seal on vähemalt kaudselt aktsepteeritud, et need asjaolud ei olnud kindlasti mitte tavapärased ja seetõttu tunnustatakse Eesti iseseisvust,» tõi Luik välja, et Venemaa varasemad seisukohad toetavad Eesti riiklikku järjepidevust.

Kaitseminister lisas juurde, et Nõukogude Liidu välisministeeriumis arutati väga põhjalikult, millist sõnastust tunnustamisaktis kasutada ning saadi aru, et traditsioonilist stalinistlikku sõnastust ei ole mõtet kasutada.

Zahharova lõpetab arutelud Venemaa seisukohtade kohta

Luik võttis kokku, et kui lugeda Zahharova avaldust, siis peaaegu kõik peale sidesõnade on ajalooliselt ja juriidiliselt vale või väga kallutatud.

Kaitseminister tõi välja, et kuigi Zahharova avaldus seisab vastu kõikidele Eesti riigi seisukohtadele, on tal isegi hea meel, et selline positsioon nii selgelt välja öeldi. «Mõnes mõttes paradoksaalsel kombel on mul isegi hea meel, et Zahharova selle avalduse tegi. Sellepärast et tihtipeale on, isegi mitte niivõrd Eestis, kui Lääne üldsuses arutelusid selle üle, millised on Venemaa positsioonid, kuidas Venemaa vaatab ühele või teisele seisukohale ja probleemile. Siin on see tõesti väga selgelt välja öeldud. Zahharova viimases lauses isegi ütleb, et – ma parafraseerin peast – olgu see nüüd selgelt välja öeldud kõigile neile, kes seda Tartu rahu tähistavad,» ütles Luik.

Tema hinnangul saab Zahharova avalduse panna laiemasse konteksti, kus Venemaa on alustanud suurt propagandasõda ajalooküsimustes. Eriti teravaks on suhted läinud Poolaga, sest Poola ründamisest Saksamaa poolt algas II maailmasõda. Sellele eelnes Molotov-Ribbentropi pakt, kus Venemaa omalt poolt andis rohelise tule agressiooniks. Vaidluses II maailmasõja allikate ja põhjuste üle proovib Venemaa vabaneda süüst, mis tal on stalinistliku välispoliitika tõttu vahetult enne II maailmasõda. Eriti suurt rolli mängivad selles Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollid.

Miks on sihtmärgiks valitud Poola?

Saatejuht Erkki Bahovski mõtiskles, et Poola valik peamiseks sihtmärgiks on Venemaa poolt arusaamatu. «Kui mina oleksin Kremli peremees ja üritaksin rõhutada II maailmasõja momente ja võitu, siis võiks ju rõhutada just neid momente, mis on tõesed. Tõene on ju see, et venelased pidid kaitsma oma kodumaad, et Hitler tõesti tegi kohutavat hävitussõda Venemaal ja Venemaa kannatas – mõtleme siin Leningradi blokaadile või Stalingradi lahingule. Ometi ründab Venemaa just seda kohta, mis on väga selge ja just teistpidi selge. Keegi ju ei kahtle, et Poola oli ohver ja langes Natsi-Saksamaa rünnaku ohvriks II maailmasõjas. See on ju ka täitsa kindel fakt. Miks ikkagi nii agressiivne lähenemine [Poola suhtes]?»

Luige sõnul on üks põhjus seotud Venemaa sisepoliitikaga. Venemaa president Vladimir Putin on ette võtnud põhiseaduse radikaalse muutmise. Venemaa on sisenemas võimu ümberformeerumise ajajärku, kus pole arvata, et Putin lahkuks võimult, aga ta tõenäoliselt lahkub presidendiametist. «Kõik sellised reformid on alati seotud suurte riskidega. Väga oluline on sellises olukorras koondada Vene rahvast mingisuguse ühise idee ümber ning proovida konsolideerida ühiskondlikku paradigmat ja ühiskondlikku mõtteviisi.»

Luik tõi välja, et selline riigitruuduse ja optimismi laine järgnes Krimmi okupeerimisele, kuid nüüdseks on see kadunud. Valitsusel on vaja uut teemat, mis puudutaks kõigi venelaste südant ja mis looks vajaliku vaenlase kujutise. 

Kui vaadata Putini suhtumist Molotov-Ribbentropi pakti, siis see on aja jooksul kardinaalselt muutunud. Luik kirjeldas, et võimule asudes rõhutas Putin, et see oli leping kahe juhi, Hitleri ja Stalini vahel ning see polnud omane vene rahvale. Tänaseks on Putin jõudnud selleni, kus ta 100-protsendiliselt aktsepteerib stalinistlikku ajalookäsitlust. 

Poola pakub suure ideoloogilise võitluse pidamiseks prominentset vastast, kellega tasub madistada. Suur võitlus selle üle, kuidas sõda algas ja millist rolli mängisid selles venelased, toob automaatselt Poola mängu.