TÄNA VABADUSSÕJAS ⟩ Lauri Vahtre: uskumatu saab teoks

2. veebruaril 1920 kirjutab Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska alla Tartu rahu lepingule, millega lõpetati vabadussõda ja määrati Eesti idapiir ning milles Nõukogude Venemaa tunnistab Eesti Vabariigi iseseisvust. Foto: Internet

Sarja «Täna Vabadussõjas» viimases loos kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise rahulepingu sõlmimise viimasest etapist.

Eesti ja Nõukogude Vene rahuläbirääkimiste lõpuosa 1920. aasta jaanuaris oli kulgenud võrdlemisi tulemusrikkalt. Mitu tõsisemat küsimust (nt piir, julgeolekutagatised, opteerumine) olid põhiosas lahendatud juba vaherahulepinguga, kokku oli lepitud ka Venemaa kullafondist tehtava eraldise suurus. Kumbki pool ei näinud vajadust venitada – Eesti kibeles rahupõlve maitsma, enamlased Läänega terendavaid majanduskontakte kasutama, ilma milleta oleks nende võim ilmselt kokku varisenud. Aasta hiljem tuli neil ennast päästa koguni NEP-i ehk turumajanduse osalise taaslubamisega.

Rahulepingu projekt valmis üldjoontes 20. jaanuariks, 22. jaanuaril andis sellele heakskiidu Lenini valitsus ja kolm päeva hiljem Tõnissoni oma. Nüüd jäi veel üle teksti sisuliste muudatusteta redigeerida ja otsustada lepingu avalikkuse küsimus (salaklauslitest loobuti) ning ratifitseerimise protseduur. 31. jaanuaril saadeti tekst erikulleriga Moskvasse, 1. veebruaril pärast viimaste redaktsiooniliste paranduste tegemist tuli sealt nõusolek leping alla kirjutada. Nagu teada, nihkus allakirjutamine üle südaöö, sest trükikoda oli otsustanud targem olla kui Eesti diplomaadid ja kogu konverentsi filoloogiline nõunik, keeleteadlane J. V. Veski, ning jätnud ära ühe koma «ja» sõna ees, mis teksti mõtet muutis. Niisiis tuli tekst uuesti trükkida ja allkirjad anti kell kolmveerand üks öösel vastu 2. veebruari.

Võib-olla oli see isegi hea. Nii sattus Tartu rahu allkirjastamine 2. veebruarile, mis on eesti rahvakalendris tuntud küünlapäevana ja aasta tähtsaima pööripäevana. Just küünlapäevast hakati lugema nn lugunädalaid, st pilk pöörati talvelt suve poole. Selles kokkusattumuses on sümboolsust ja ilu. Eesti delegatsiooni liige Ants Piip on meenutanud, kuidas Jaan Poska lausus oma mõnevõrra kobavalt sõnastatud, kuid südamest tulnud ja hiljem kuulsaks saanud kokkuvõtvad sõnad:

«Istudes rahukonverentsi laua taga jälgisime oma lugupeetud juhatajat, kes tõsiselt mõttesse vajunud, lõppeks vaikselt nagu oma ette delegatsiooniliikmetele ütles: «Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos 700 aasta kestes, sest täna esimest korda Eesti määrab ise oma rahva tuleviku saatuse lõplikult.»» Nüüd võis avada šampanjapudelid Brut Veuve Clicquot 1914, mille oli imekombel ja Jaan Poska suureks meeleheaks osanud välja võluda delegatsiooni sekretär William Tomingas.

Pole tarvis kurta, et seda rahu anti vaid kahekümneks aastaks. Seda anti tegelikult palju rohkemaks, ja ka tänane seisab sellel, mis võideti kätte saja aasta eest.