Karl-Eduard Salumäe: kiitus targale lugejale

Karl-Eduard Salumäe
, arvamustoimetaja
Copy
Karl-Eduard Salumäe
Karl-Eduard Salumäe Foto: Marko Saarm

Kui teil on ammuste aegade Eesti ajalehtede suhtes idealistlik ettekujutus, ent te pole neid õieti kunagi teritatud kriitikameelega lugenud, siis sõbralik soovitus: ärge kohake oma kangelasi. Või vähemalt ärge seadke neile põhjendamatuid ootusi – näiteks et need võiks tänapäeval eeskujuks võtta ja niiviisi senisest parema ajakirjanduse saada. Muidu te tõenäoliselt pettute.

See ei tähenda, et toonased ajalehed oleksid halvad või et nende taga seisnud inimeste panus ühiskonna ja riigi heaks tuleks kahtluse alla seada, nii nagu 20. sajandi autoks nimetatav Ford T pole halb seepärast, et kaasaegsed neljarattalised on võrreldamatult tõhusamad. Sõnaga: kõike tuleb vaadelda omas ajas ja kontekstis ning üldine progress (mõningate soovimatute kõrvalnähtudega) on loomulik.

Ning too areng paistab asjatundlikule pilgule selgelt silma juba paarikümne aasta taguseid lehti sirvides, mitu korda pikema aja taha jäävatest seitungitest rääkimata. Vana kirjaviisi aegsete ajalehtede uudistes nii tavaline faktide ja autoripoolsete hinnangute läbisegi esitamine, kaalukate väidete allikatele mitteviitamine ja muu säärane mõjuvad praegu täieliku võõrkehana.

Julgen arvata, et end õigustatult kvaliteetse Eesti ajakirjanduse esindajateks pidavates väljaannetes pole faktid ja arvamused olnud kunagi nii hästi eristatud kui praegu, ehkki ses asjas esineb alati ka probleeme. Suuremad mured seisnevad siiski pigem muus, näiteks teadlikult erapoolikute meediakanalite esile kerkimises.

Julgen arvata, et end õigustatult kvaliteetse Eesti ajakirjanduse esindajateks pidavates väljaannetes pole faktid ja arvamused olnud kunagi nii hästi eristatud kui praegu.

Kuid ega muudmoodi kui uudiste ja arvamusartiklite, faktide ja maailmavaadete vahele selge joone tõmbamisega saagi. Lugeja on aastakümnetega lihtsalt väga targaks saanud.

Intelligentne meediatarbija tajub muu hulgas ära, kui muidu professionaalne ajakirjanik mõnel konkreetsel juhul libastub, ja suhtub sellesse filosoofilise rahuga, kuniks eksimused ei muutu liiga jämedateks või sagedasteks. Ning kui ajakirjanik on targa lugeja usalduse ära teeninud, usaldab viimane teda ka siis, kui too kajastab uudist, mis sama ajakirjaniku varasema arvamusloo põhjal võib tema maailmavaatega konflikti minna. Sest veel kord: faktide ja arvamuste lahus hoidmine on professionaalsuse küsimus ning kui need lähevadki segi, siis tark lugeja paneb seda tähele.

Kogu eelneva pärast jäävad mulle üsna arusaamatuks mõtisklused ajakirjanike maailmavaate ning selle üle, kas neid peaks kuidagi määratlema või deklareerima. Minu meelest ei pea. See on muidugi arvamus, mitte fakt. Aga seda teate te ju niigi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles