Iga teadlik arvutikasutaja on kursis, et Google talletab kõik otsingud, Facebook identifitseerib nägusid ja nutitelefon teab, kus tema omanik käinud on. Täpsemaid teadmisi privaatsuse õigustest ja selle säilitamise võimalustest on aga vähestel. Maarja Pild, andmekaitse ja meediaõiguse ekspert pakub «20midagi» podcast'is vastuseid.
Iga päev avaldatakse pea sada miljonit pilti Instagramis ja viissada miljonit säutsu Twitteris. Kumbki neist pole sotsiaalvõrgustiku kasutajate arvult esiviisikus – selleks on Facebook, YouTube ja populaarsed tekstisõnumite rakendused.
Mida rohkem tuleb uusi tarbijaid ja mida rohkem kasutavad inimesed internetti oma igapäevaelus, seda rohkem jagatakse teavet iseenda kohta. Maarja hinnangul on meie jaoks muutunud hoomamatuks, kui palju andmeid on meie kohta kogutud. Viimased koguarvud avaldati 2008. aastal, sellest saati on andmemaht hüppeliselt kasvanud. Andmed on hindamatu valuuta, mida tasuta jagatakse.
Ettevõtted peavad loobuma mõtteviisist, et kasutajate kohta kogutud andmed on ettevõtete omad, rõhutab Maarja. «Tegelikkuses on meie kohta käivad andmed alati meie omad. Seal ei ole isegi mingisugust vaidlust. Sellega, et nad on sattunud kellegi teise kätte, ei anta neid mitte kunagi kellelegi ära.»
Isegi kui ettevõte peidab kasutustingimuste sisse ära, et kasutajad annavad neile igasugu lube oma andmete kasutamiseks, siis seaduse ees see ettekääne ikkagi ei päde. Selleks, et kehtiks inimese nõusolek, peab selle andja olema aru saanud, et ta sellise nõusoleku andis, põhjendas Maarja. «Kui tagantjärele hakatakse mõtlema, et ma elu sees pole näinud ega isegi kuulnud, et ma sellise nõusoleku andsin, siis järelikult on ettevõtja teinud midagi valesti. Tal tuleks tõendada, et ei, et tegelikult siin ja siin sa nägid väga selgelt ja said aru. Mis on nii keeruline.»