Välismääraja ⟩ Trump ei julge enam ainult Netanyahut soosida

Lähipäevadel avalikustatakse USAs president Donald Trumpi väimehe Jared Kushneri kokku pandud niinimetatud sajandi rahuplaan, mis peaks looma normaalsed suhted iisraellaste ja palestiinlaste vahel. Samal ajal on Iisraelis tuure kogumas valimiskampaania. 

Riik läheb kolmandat korda aasta jooksul valimistele, sest ei peaminister Benyamin Netanyahu ega tema põhirivaal Benny Gantz pole suutnud valitsust kokku panna. Kriitilised hääled küsivad, kas on ikka juhus, et eeldatavasti Iisraeli valitsusele väga sobiva rahuplaani avalikustatakse enne valimisi ja samal ajal, kui Iisraeli parlament hääletab peaministrile immuniteedi andmise üle. 

«Netanyahu on oma kampaanias väga palju panustanud isiklikele lähedastele suhetele Donald Trumpiga. Teadupärast ei olnud tal iseäranis soojad suhted eelmise presidendi Barack Obamaga. Trump oma ametiaja alguses demonstreeris väga sooja südamlikku läbisaamist Netanyahuga ja see Netanyahule sisepoliitikas tõi loomulikult kasuks. Sest kui julgeolekust rääkida, siis Ameerika Ühendriigid on Iisraeli suurim julgeolekugarant,» selgitas Sven Mikser Kuku raadio saates «Välismääraja.»

«Nüüd viimaste valimiste valguses on tunda teatavat temperatuuri muutumist. Trump ei hoia enam kõiki mune ühes korvis. Trump on väga selgelt andnud mõista, et see, kellest saab järgmine peaminister, on Iisraeli valijate kätes ja tema on valmis suhtlema nii Netanyahuga kui vajadusel ka Gantziga,» kirjeldas Mikser, et ka USAs on suhtumine muutunud. 

Saatejuht Hannes Hanso täiendas, et Gantzile on esitatud kutse Valgesse Majja. Algne plaan oli kutsuda nii Netanyahu kui ka Gantz, et arutada USA presidendiadministratsiooni kauaoodatud Lähis-Ida rahuplaani. Gantz, kes ei soovinud jääda rambivalgusest kõrvale, aga kes ei saa Ühendriikide presidendile ka ei öelda, leppis selle asemel kokku isikliku kohtumise Trumpiga. «Netanyahu on juba jõudnud meedias öelda, et tema enda ettepanek olevat olnud kutsuda lisaks talle endale ka Benny Gantz. Seda ei ole iseäranis lihtne uskuda või päris 100-protsendiliselt tõe pähe võtta,» ütles Mikser.

Marko Mihkelson tõi esile, et kümme aastat tagasi olid valdavalt uudistes sõnumid sellest, kuidas Lähis-Ida rahuprotsess on jälle suure löögi all või terrorirünnakutest Jeruusalemmas ja Tel Avivis. Täna tundub Iisrael täiesti rahulik oaas olevat võrreldes sellega, mis toimub naaberriikides. «Alates araabia kevade sündmustest Süürias, Iraak on päris tõsiselt katki, Jeemenis käib proxy-sõda [Saudi Araabia ja Iraan toetavad kohalikke rühmitusi, kes nende eest võitlevad].»

Iraani huvides on saavutada dominantne positsioon aladel Iraanist Vahemereni. Hanso lisas, et selles kontekstis on oluline keevaline seis Liibanonis ja Iraagis. Liibanonis on poliitilise eliidi vastu protesteeritud oktoobrist saati. Oktoobri lõpus astus tagasi peaminister. Eelmisel nädalal nimetati ametisse uus valitsus, kuid see pole summutanud rahutusi tänavatel. Iraagi protestid said uue varjundi Iraani kindrali Qassem Soleimani tapmisega. Kui enne nõudsid demonstreerijad lisaks Ameerika Ühendriikidele ka Iraani lahkumist riigist, siis nüüd on fokusseeritud rohkem ainult USA peale. 

«Iisraeli sisepoliitikas vahetu igapäevane julgeolekuolukord on Netanyahul õnnestunud päris hästi kontrolli alla saada,» tõdes Mikser. «Aga pikaajaline visioon – kuidas lahendada keerulist dilemmat, et hoida Iisraeli kui demokraatlikku juudiriiki olukorras, kus kahe riigi lahendus tundub laualt maha libisemas – sellele küsimusele pole vastust leitud.» 

Mikser seletas, et kui varasemad poliitilised liidrid proovisid lahendust leida, siis praegu tegeletakse igapäevase julgeoleku hoidmisega. Valitsus loodab, et iseenesest sünnib lahendus Iisraeli-Palestiina konfliktile või judaismi ja demokraatia põhimõtete säilitamisele olukorras, kus mitte-juutide osakaal riigis ja okupeeritud aladel on pea sama suur kui juutidel. 

Alternatiivi ei paku ka opositsioon. Gantzi juhitud Sinivalge on vähemalt sõnades olnud mõnevõrra soosivam palestiinlastega läbirääkimiste pidamise osas ning valimiskampaanias on nad rõhutanud, et Iisraeli peavad mahtuma nii ilmalikud kui ka religioossed inimesed. Samas on nad toetanud Jordani jõe oru annekteerimist, mis suure tõenäosusega tooks kaasa vägivallalaine ja veel suurema Iisraeli kontrolli kehtestamise Läänekaldal. Iisraeli poliitikud kasutavad väljendit, et nad tahavad kehtestada Iisraeli suveräänsust Jordani jõe orus. See annaks põhjenduse annekteeritud ala lugemise Iisraeli riigi alla, nagu seda praegu tingival määral tehakse Golani kõrgendikuga.

Iisraeli nimetatakse demokraatiaks vaid selle alusel, et mitte-demokraatlikud Läänekallas ja Gaza sektor on selle alt välja arvatud. Iisraeli surve suurendamine ei aita kaasa okupeeritud alade demokratiseerumisele. Kui Iisrael hakkab täiel määral kontrollima okupeeritud alasid ning palestiinlased muutuvad sisuliselt teise järgu inimesteks, siis ei saa Iisraelit enam pidada demokraatlikuks. Kui aga anda kõigile araablastele valimisõigus, ei saa riik enam tagada oma judaistilikku olemust.