Aro Velmet: Prantsuse revolutsioonist Peeter Espaki ainetel

Prantsuse revolutsioon. Foto: WikiImages

Ühiskonnauuringute Instituudi juhataja Peeter Espak saab Prantsuse revolutsioonist valesti aru, kirjutab Vikerkaare toimetaja ning ulatuslikult Prantsuse revolutsiooni ja prantsuse ajalooga tegelenud Aro Velmet.

Peeter Espak kirjutas 24. jaanuaril Postimehes, et inimeste olemusliku võrdsuse ideaal pärineb Prantsuse revolutsioonist ning selle õppetund on, et inimesi ei peaks kohtlema võrdselt kui see on ebaratsionaalne, utopistlik või vastuolus teiste vabadustega.

Espaki tekstil on kaks eesmärki: väita, et loomulikud õigused on ajaloos omaks võetud tasapisi, ilma revolutsioonita; ning et sotsiaalministeeriumi kampaanias rõhutatud vähemuste õigused on nimelt ebaloomulikud, revolutsioonilised-utoopilised. Ta eksib mõlemas punktis.

Kui Peeter Espak teaks Prantsuse revolutsioonist enam, siis ei lahterdaks ta ühiskondlikke ideaale nii kergekäeliselt ratsionaalseteks ja utopistlikeks ning loomulikeks ja ebaloomulikult revolutsiooniliseks, sest just neid eristusi oli revolutsionääridel kõige keerulisem teha.

Espak viitab, et juba enne revolutsiooni tunnustati õiguste, mitte privileegide põhist nägemust ühiskonnas, näiteks Habsburgide õukonnas. Valgustuslikud ideed levisid pikka aega enne Prantsuse revolutsiooni, see on triviaalne tõdemus. Kas neid saavutati järk-järgult või revolutsiooniliselt, sõltus kontekstist, mitte õiguste loomupärasusest.

Mida peeti revolutsiooni ajal loomulikeks õigusteks? Selle üle vaieldi teravalt ja konsensust ei leitud. Näiteks Abbé Sieyes nõudis aadli ja kiriku privileegide tühistamist ja kirikumaade riigistamist. Samas leidis ta, et ainult maaomanikest (aktiivsed) kodanikud saaksid osaleda riigivalitsemises. 21. sajandi demokraatia see ei olnud.

«Radikaalsed revolutsionäärid», kelle puhul Espak rõhutab giljotiini ja Robespierre’i diktatuuri, olid muuhulgas need, kes toetasid varanõude tühistamist valitsemises osalejatele ja orjade vabastamist. Samal ajal piirasid nad sõnavabadust, allutasid riigi diktatuurile ja tapsid kümneid tuhandeid. Ajalugu on keeruline.

Peaaegu ükski revolutsionäär ei toetanud naistele kodanikuõiguste andmist, erandiks oli vaid markii de Condorcet. Espak leiab, et meeste-naiste võrdõiguslikkus oleks tunnustatud loomulikul teel ilma ühegi verise kommunistliku revolutsioonita, aga ajalugu näitab, et see on üks õigus, mis on pea alati jõuga välja võideldud.

Kuidas põhjendati õiguste piiramist? Vaeste välistamine riigivalitsemisest: «Nad ei panusta avalikku asjaajamisse» (Sieyes). Orjade vabastamine: «Piirab teisi põhiõigusi, näiteks eraomandi puutumatust» (Barnave), «nad ei ole enesevalitsemiseks piisavalt arenenud» (Mustade sõprade ühing), naised on «loomult irratsionaalsed ja kodused» (Prudhomme).

Teisisõnu: Espaki argumentidega ratsionaalsusest ja loomulikkusest kaitsti revolutsiooni ajal nendesamade õiguste piiramist, mida Espak praegu ise oma artikliks absoluutseks loomulikkuseks nimetab. Loomulikud paistavad need vaid tagantjärele.

Prantsuse revolutsioonist ja kodanikuõiguste deklaratsioonist on meil palju õppida, aga õppetunnid on Espaki omadele täpselt vastupidised. Me näeme, et loomulikkus ja ratsionaalsus ei ole mingid iseenesest mõistetavad ja ajatud kategooriad, vaid küsimused, mida aina uuesti ja uuesti ühiskonnas läbi vaieldakse.

Kuidas praegu balansseerida inimeste vabadust käsutada eraomandit, avalikus ruumis rääkida või räusata, poliitikas osaleda ja teiste inimeste võrdset õigust neile samadele vabadustele? Seda tuleb arutada: näiteks kliimamuutuste puhul põrkuvad fossiilkütuste tootjate õigused kaevandada minu õigusega eraomandile ja ühishüvedele (mille kvaliteet CO2-emissioonide tõttu muutub) ja isikupuutumatusele (tervislikud tagajärjed).

Me ei leia vastusi neile küsimustele, kuulutades mingid õigused loomulikeks ja teised utopistlikeks ja põhjendades seda mingi karikatuurse versiooniga Prantsuse revolutsiooni ajaloost. Kui sellega hetkekski päriselt tutvuda, oleks see ilmselge.