Margus Parts: kliimapaanika ei päästa maailma

Margus Parts. Foto: Postimees.ee

Davosi Maailma Majandusfoorumil juhtus see, mis oli stsenaariumi sisse kirjutatud: sarvipidi läksid kokku kliimaaktivist Greta Thunberg ja USA administratsioon, seekord siis majandusminister Steven Mnuchini isikus.

Verbaalne vastasseis tekkis Thunbergi üleskutsest peatada fossiilkütustesse investeerimine ja kaotada sellele mõeldud toetused. Kohe. Mispeale Mnuchin vastas, et Thunberg võiks minna majandust õppima ja tulla tagasi, et selgitada, kuidas see täpsemalt välja peaks nägema.

Pole midagi parata, aga ministri sõnades peitub tõetera. Kuigi fossiilkütuste osakaalu vähendamine on saanud juba üldiselt heaks kiidetud tegevuskavaks, on ebarealistlik nõuda nende subsideerimise kohest peatamist.

Julgen väita, et see intsident näitab kliimadiskussiooni sümptomaatilist probleemi, kus ühelt poolt võtavad võimust kliimapaanika ja radikaalsusesse kalduvad väited, teine pool läheb aga pelgalt Thunbergi nime kuuldes leili ja valab oma Ladale kütuselisandit juurde.

Samas ei eita enamik Thunbergi kriitikuid, et roheline energia on mõistlik suund. Kellelgi ei ole midagi selle vastu, kui bussid ja trammid sõidavad elektri või gaasi jõul, teler mängib päikesepaneeli peal ja külmikut hoiab käigus tuulepark.

Maailmamajanduses käivad kõik protsessid korraliku lõtkuga. Pole võimalik saada kõike kohe ja korraga.

Küll aga ajab inimesi vihale pidev maailmalõpu kuulutamine ja see, et tavakodanikest tehakse lihunikud, kes emakest Maad oma muruniidukitega tapavad. Inimesed vajavad oma elu planeerimiseks positiivset programmi, ja kuigi hukatuse kuulutamine on hea viis tähelepanu võita, ei taga see tingimata jätkusuutlikku tegevust.

Seetõttu võiks pigem mõelda, kuidas teavitada kodanikke võimalikest lahendusest, muuta need kättesaadavamaks ja toetada rohelise innovatsiooniga tegelevaid ettevõtteid, mis mitte ainult ei aita keskkonnaprobleeme lahendada, vaid tagavad pikemas plaanis ka majanduskasvu.

Pole midagi teha, meie peame parandama selle kahju, mis on tekkinud põlvkondade kaupa briketti ahju ajades ja tossavaid tehaseid käigus hoides. Ja probleemile tähelepanu juhtimiseks on Thunbergi-sugused inimesed vajalikud.

Maailmamajanduses käivad kõik protsessid korraliku lõtkuga. Pole võimalik saada kõike kohe ja korraga. Aga teadmine, et kliimateemad on tugevalt valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide kavades ega kao sealt mitte kuhugi, võiks ometigi veidi lootust sisendada.

Ja tavainimese ülesandeks võiks jääda oma elu korraldamine nii, et oleks vähem mõttetut tarbimist ja rohkem tähelepanu ümbritseva suhtes. Mis tähendab aeg-ajalt ka vastaspoole ärakuulamist. Sest maailma päästmine ei peaks käima käsikäes verbaalse vennatapusõja ja üksteisest võõrandumisega.