Juhtkiri: süvariigihäma süvenemine

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Ja siis jäi neid üks. Kui seni jutustas valitsuserakondadest üksnes EKRE nõndanimetatud süvariigist ja ametnike sekkumisest poliitikasse ning Isamaa ja Keskerakond püüdsid koalitsioonipartneri väljaütlemisi jahutada, siis nüüd on ka isamaalased samale teele läinud. Ainult peaministripartei hoiab veel joont, mis varem oli Eesti riigi juhtimisel normaalne.

Õiguskantsler kirjutas riigikogu rahanduskomisjoni esimehele kirja, milles juhtis tähelepanu võimalikele küsitavustele seoses kavandatava pensionireformi põhiseaduslikkusega. Ta ei ole üksi, samadele puudustele on juhtinud tähelepanu paljud inimesed, mitmed neist on õigusteaduses enam kui pädevad. Näiteks on samasugused kahtlused tekkinud kahe tunnustatud advokaadibüroo, Soraineni ja Ellex Raidla analüüside tulemusel.

Süvariigiga võitlemine on peamiselt retooriline tegevus, sest süvariik ise on eeskätt retooriline kontseptsioon. Kuna poliitikas on tegu ka sõna, eriti valitsuse liikmete puhul, ei saa sellele vaid silmade pööritamise ja õlgade kehitamisega reageerida. Olukorda võiks pidada mingil määral kontrolli all olevaks, kui süvariigi-demagoogia piirduks EKREga.

Kahjuks oli Marko Mihkelsonil toonasest IRList lahkudes õigus, kui ta süüdistas erakonda «EKRE light» olemises. Seda tõestavad erakonna esimehe Helir-Valdor Seedri, välisminister Urmas Reinsalu ja justiitsminister Raivo Aegi avaldused, milles nad süüdistavad õiguskantslerit poliitikasse sekkumises, kui Ülle Madise teeb oma tööd ehk viitab olukordadele, mis tema hinnangul võivad olla põhiseadusega vastuolus.

Õiguskantsleri seisukoht ei ole püha ega tingimata alati õige. Tema arvamusega vaielda on lubatud ja isegi tervitatav, sest avalikkusel on siis hinnata rohkem argumente, mille põhjal seisukohta kujundada. Seda kõike saaks teha ilma ad hominem-argumentideta. Mittemeelepäraste seisukohtade eest õiguskantsleri kui põhiseadusliku institutsiooni usaldusväärsuse õõnestamine aktsepteeritav ei ole.

Et meil juba on üks sisserände ja süvariigi vastu võitlev konservatiivne erakond, tekib küsimus Isamaa vajalikkusest Eesti poliitilisel maastikul. Kui viljeledagi populistlikku retoorikat, siis võiks selle tulemuseks vähemalt populaarsus olla. Isamaa on aga langenud viieparteilise riigikogu tingimustes populaarsuselt kuuendaks erakonnaks Eestis. Nad jäävad maha ka igasuguse riigi, kohaliku või Euroopa tasandi poliitilise esindatuseta Eesti 200st, mis pole juba pikemat aega suutnud rohkem kui ühe teemaga pildis püsida.

Siinkohal tuleb tunnustada peaminister Jüri Ratast, kes on selgesõnaliselt öelnud, et õiguskantsler lihtsalt täidab oma ametivannet. Elame kummalisel ajal, kus ikka ja jälle esitab peaminister seisukohti, mis pole terve valitsuse seisukohad. Nüüd on temaga eri meelt lausa mõlemad koalitsioonipartnerid. Pole vist mõtet enam küsida, kui kaua selline olukord kesta saab, sest juba praeguseks on skisofreeniline valitsus püsinud kaugelt kauem, kui oleks loogiline.