TÄNA VABADUSSÕJAS ⟩ Lauri Vahtre: Eesti diplomaatia suurvõit

2. veebruaril 1920 kirjutab Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska alla Tartu rahu lepingule, millega lõpetati vabadussõda ja määrati Eesti idapiir ning milles Nõukogude Venemaa tunnistab Eesti Vabariigi iseseisvust. Foto: Internet

«Tagajärjed ei ole täiesti rahuldawad, aga wäljawaated on kõige paremad,» kirjutas Postimees täna sada aastat tagasi. Jaanuaris 1920 toimunud Balti konverentsil Helsingis toimunust kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.

16. jaanuaril 1920 teatas I maailmasõja võitjariikide ühendus Antant oma ülemkogu suu läbi, et lõpetatakse Nõukogude Venemaa vastane majandusblokaad. Eesti seisukohast tuli see uudis parimal mõeldaval hetkel.

Meenutame, et neil päevil osales Eesti koguni kahel rahvusvahelisel vägikaikaveol: lisaks Tartu rahuläbirääkimistele Nõukogude Venega ka Helsingis toimunud järjekordsel Balti konverentsil. Balti konverentsil vaadati Eesti läbirääkimistesse ja ees terendavasse rahusõlmimisse halvasti. Eestit peeti kavaldajaks, kes püüab enamlaste-vastase ühisrinde lõhkumise hinnaga oma nahka päästa. Sellele hoiakule põrutas kindral Soots vastuseks, et Eesti on ainus, kes tegelikult sõdib (või täpsemalt sõdis kuni viimase ajani) ja need, kes üksnes imiteerivad sõda (pidades silmas eeskätt Soomet ja Lätit) ärgu suud liiga täis võtku.

Kummalisel kombel tõstis see pealehüppamine tema mainet soomlaste, kui mitte Soome poliitikute silmis. Kuid probleem ühisrinde lõhkumisest jäi, ja kui nüüd Antant teatas, et rahvusvaheline majandusblokaad suures osas lõpetatakse, siis andis see õiguse Eestile: läänemaailm on enamlaste kukutamisest nagunii loobunud, kasvõi ajutiselt, ja Eesti ning teised piiririigid venelasi enamlaste võimust päästa ei jõua, ei üksi ega üheskoos. See on lõpuks venelaste endi asi. Rääkimata tõsiasjast, et Eestil tulnuks siis jätkuvalt sõdida koos nendega, kes Eesti iseseisvust ei tunnusta (st Vene valgetega), nende vastu, kes olid selleks enda sõnul valmis.

Antandi otsusele oli oma mõju avaldanud Eesti tehtud vaherahu, kuid blokaad oleks murenenud nagunii. See võinuks Eestile ka ohtlik olla: läände avanevat «akent» otsivad enamlased võinuks otsustada, et nende võimu aktsepteeritakse nagunii ja seetõttu pole Eesti tunnustamist ega isegi teatavat premeerimist esimese rahulepingu eest (nt 15 miljonit kuldrubla Tsaari-Venemaa kullavarust, nagu Vene pool 6. jaanuaril oli otsustanud) enam tarvis; et Eesti võib ikkagi ära vallutada, nagu algul plaanis oli.

Kuid õnneks ei olnud «aken» ainus asi, mida Nõukogude Venemaa taotles, küsimus oli ka maines. Enamlased, kes küll taotlesid läänemaailma hävitamist ja ülemaailmset võimu, taotlesid tüüpilise leninliku künismiga ühtlasi innukalt enda vastuvõtmist rahvusvaheliselt tunnustatud riikide perre, st sellesama Lääne ametlikku aktsepti. Ja läbirääkimised Eestiga olid õnneks – ning tänu Eesti sõjaväelaste visadusele ja poliitikute ideaalsele ajastusele – jõudnud juba niikaugele, et läbirääkimiste katkestamine ning sõjategevuse uuendamine oleks Lenini valitsuse mainele mõjunud hävitavalt.

Seega võis Eesti delegatsioon Helsingi konverentsilt 22. jaanuaril lahkuda püstipäi ja läbirääkimised Tartus jätkusid.