Peeter Järvelaid.

FOTO: Tairo Lutter

Eakate vaesus on Eestis suur probleem täna ja praegu. Kui statistikaameti hiljutise uuringu järgi elas 2018. aastal suhtelises vaesuses 21,7 protsenti elanikkonnast, siis vähemalt 65-aastaste elanike hulgas oli suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal 43,1 protsenti. Selle põhjuseks on peamiselt madal vanaduspension, kirjutab Põhja-Tallinna vanem Peeter Järvelaid.

Kui eakas jääb oma eluõhtul elama üksi, siis langeb ta praegu suure tõenäosusega vaesusesse, sest enamik pensionäre üle üksielava inimese suhtelise vaesuse piiriks oleva 569 euro pensioniraha kätte praegu ei saa.

Eesti pensionärid on kokkuhoidlikud ja vähenõudlikud. Nad mõtlevad pigem oma laste ja lastelaste peale. Kui võimalik, püüavad oma nappidest säästudest isegi nooremat põlvkonda toetada, kuid probleem on meie ühiskonnale piinlik.

Vaesusel on tuhat nägu. Kui eakas ei saa endale lubada vajadusel tasulist meditsiinilist abi, elementaarset eluruumi pisiremonti, jalanõusid, teatrisse minekut või lapselapsele jõulukingi tegemist, rääkimata hammaste proteesimisest või väikesest turismireisist, siis vaesusega kaasnevateks mõjudeks on ka sotsiaalne kõrvalejäämine, enesehinnangu langus, enese väärtusetuks pidamine, masendus. Sellel taustal seab kogumispensioni olemasolu meie praeguse II sambaga liitunud eetilise dilemma ette.

Vanemad on meid kasvatades säilitanud eesti rahva läbi raskete aegade ja seejuures taastetasemel iibega. Aga vaat praegusel, üsna jõukal ajastul, kui lapsi kasvatada nii palju enam ei soovita ja seetõttu pannakse pigem kõrvale oma vanaduseks, jäetakse samal ajal oma emad vaesusesse. Kas prioriteedid ja tegevuste järjekord on ikka õiged?

Kuigi Euroopa Komisjon on mitmetes järjestikkustes iga-aastastes riigipõhistes soovitustes juhtinud Eesti tähelepanu eakate, eriti üksi elavate eakate vaesusele, pole käimasoleva pensionireformidebati juures muudatuste mõju ja nendega kaasnevaid võimalusi tänastele pensionäridele rõhutatud või kui seda on tehtud, siis halvustava hinnanguga, et tegemist on järjekordse näitega valitsuskoalitsiooni populismist. Kuid küsigem, kas ka Euroopa Komisjon oli Eestile ettepanekute tegemisel mingil populismilainel.

2020. aasta riigieelarve kohaselt on pensionikindlustuse II sambasse riigi poolt planeeritud maksta 517 miljonit eurot. See on raha, millest senise praktika kohaselt kuus seitsmendikku läheb välismaistesse väärtpaberitesse ning millest kasu eesti inimestele saab olema ehk alles kümnete aastate pärast. See on väga suur raha. Kui kulutada kogu see raha pensionitõusuks, siis tõuseks keskmine pension oluliselt - umbkaudsete arvutuste tulemusena ca 180 eurot.

Kindlasti ei ole käimasoleva reformi eesmärk II sambasse riigi makstava osa lõpetamine – seda ei prognoosi keegi, kuid olgem ausad –, kui reformi tulemusena väheneb riigi kohustus II samba maksete osas ka 20%–30%, siis selle rahaga oleks võimalik lahendada erinevaid sotsiaalvaldkonna muresid: tõsta kuigivõrd kõiki pensione või ka rahastada pikaajalist hooldust. Kuid üsna efektiivne meede hulga eakate välja toomiseks vaesusest oleks lesepensioni kehtestamine, et pärast pikaajalise abikaasa siit ilmast lahkumist saaks tema lesk oma elupäevade lõpuni mingi osa lahkunu pensionist.