Tallinna kesklinnast kaitseväe kalmistule teisaldatud pronkssõdur.

FOTO: Toomas Huik

Molotov-Ribbentropi pakti käsitlemine Teise maailmasõja alguspunktina on silmakirjalik ja valelik, kirjutab ettevõtja Meelis Maitse.

1980. aastatel oli meie perel kombeks koguneda detsembrikuus Tööstuse tänavale onu Hugo sünnipaevale. Meil, lastel, oli seal alati lõbus, kuna meile tehti kigitusi ning tädi Helga tehtud toidud olid maitsvad. Onu Hugole Eesti Laskurkorpusest meeldis alati rääkida, kuidas tema ja Stalin võitsid sõja. Meile tegi see nalja, kuna ta rääkis alatasa ühtesid ja samu lugusid. Vanemad mehed võtsid viina ja aeg-ajalt tuletasid meelde sugulasi, kellel ei õnnestund sõda üle elada. See oli üks tavaline Eesti pere Nõukogude ajal, kellel olid omad traditsioonid ja tõekspidamised, mida alati südamesoojusega meenutan.

Tänavu möödub 75 aastat Teise maailmasõja lõpust. 1945. aasta kevadel seljatas liitlaste koalitsioon natsistliku Saksamaa, Punaarmee vabastas Berliini pruunist katkust. Naiivne oli minu lootus, et sellest kujuneb üle-Euroopaline rahvaid ühendav pidu, kus mõeldakse pead langetades kõigi nende miljonite peale, kes kaotasid oma elu (vaatamata sellele, kas seda tehakse maikuu kaheksandal või üheksandal päeval). Tore oleks olnud, kui hoidutuks soovist oma tõde kõigile ette kirjutada ja selle ametlikult legaliseerida püüdmisest.

Pean silmakirjalikuks ja valelikuks Euroopa Parlamendi eelmise aasta 19. septembri resolutsiooni Euroopa mälestamise tähtsusest, milles püütakse esitleda Molotov-Ribbentropi pakti kui Teise maailmasõja alguspunkti ja samastada Nõukogude Liidu rolli fašistliku Saksamaa omaga. On arusaamatu, et eelnevad sündmused nagu Versailles' leping, mida ma pean Teise maailmasõja katalüsaatoriks, jäävad üldse tähelepanuta. Ja Müncheni sobing? Kui tihti käsitletakse Poolat kui Saksamaa ja Nõukogude Liidu ühist ohvrit, siis harva räägitakse Tšehhoslovakkia jagamisesest Poola, Saksamaa ja Ungari vahel. Arvatavasti ei sobi need detailid kokku «õige» maailmavaatega.

Ma ei õigusta sugugi Molotov-Ribbentropi pakti ja kõike, milleni see viis. Pakti tagajärjel kannatasid paljud riigid ja miljonid inimesed. See pakt oli samas üks kokkulepe paljude teiste kokkulepete reas, mida suurriigid sõlmisid omavahel selleks, et saada parim stardipositsioon maailmasõjas. Siis selle algamises eriti enam ei kahelnud. Alatus, reeturlikkus ja omakasu on ühine nimetaja kõigile nendele paktidele ja poliitikutele, kes nendelele alla kirjutasid. Molotov-Ribbentropi pakt oli üks viimased nende paktide reas ja Nõukogude Liit tegi kõik, et seda sõda vältida. Räägiks võib-olla Pilsudski-Hiteri paktist aastast 1934 (Saksa-Poola mittekallaletungi lepe - toim.)?

Euroliidu eliit propageerib oma geopoliitilist projekti, mis seisneb Teise maailmasõja põhjustamise vastutuse ülekandmises Nõukogude Liidule (loe: Venemale).

Kindlasti ei ole europarlamendi selline resolutsiion juhuslik. Euroliidu eliit propageerib oma geopoliitilist projekti, mis seisneb Teise maailmasõja põhjustamise vastutuse ülekandmises Nõukogude Liidule (loe: Venemale). Ka sihtrühm on tekstis defineeritud: noorem põlvkond, mis on lihtsalt manipuleeritav ja kindlasti ka vähem kursis selle aja sündmustega.

Millegipärast on Eesti elanikkonna enamusel kujunenud arvamus, et kui Euroopa Parlament mingi otsuse juba vastu võtab, siis kindlasti esindab see Euroopa inimeste valdavat enamust. See kindlasti ei ole nii. Olles ise õppinud ja elanud pikemalt Prantsusmaal, võin julgelt öelda, et alates Britannia kaluritest kuni Marseille dokkeriteni on inimeste suhtumine Euroopa Liitu pigem negatiivne. Nantes'is õppides ja Britannias ringi kolades kohtusin oma hea sõbra vanaemaga, kes meid ohtralt pannkookidega kostitas. Ta rääkis suure vaimustusega Punaarmeest, kelle kangelastegudele nad Saksa okupatsioonile ajal kaasa elasid. Nad teadsid, et Punaarmeest sõltub nende vabastamine. Hetkekski ei tulnud mul mõttesse rääkida, et teate, asjalood ei ole tegelikult niimoodi.

Mulle oli kõik selge juba väikese Kohtla-Järve poisina, kui ma isaga Sinimägedes käisin. Isa seletas, kus olid omad ja kus vaenlased. Eelmisel kuul Euraasia Majandusühenduse mitteametlikul kohtumisel tegi Venemaa president tunni pikkuse ekskursiooni ennesõjaaegsesse peroodi. Kõigil oleks huvitav seda kuulata ja vaadata, saab teada palju huvitavaid fakte. Ma ei palu kellelgi nõustuda nende faktide interpretatsiooniga, aga juba nendega tutvumine (nende paikapidavuses pole põhjust kahelda) annab palju huvitavat mõtteainet.

Kardan, et võttes arvesse viimase aja sündmusi, võidakse õige pea ka Natsi-Saksamaa ja tema liitlaste kallaletungi Nõukogude Liidule «seaduslikuks enesekaitseks» ümber vaadata. Muude kuritegude ümberkvalifitseerimist takistab holokaust ja tugev rahvusvaheline juudi kogukond, aga mida toob tulevik, seda ma ei tea. Tundub, et praegu on moes kujutada end ohvrina. See kehtib nii riikide kui ka inimeste puhul. Ohver saab tähelepanu, talle tuntakse kaasa, kirjutatatakse lehes ja poetatakse isegi mõned sendid kukrusse, kui piisavalt valjult kurdetakse. Ma ise ei saa ennast kuidagi ohvriks pidada.

Pean ennast võitjate järeltulijaks ja ei karda seda välja öelda. Arvan ka, et on suur hulk Eesti elanikke, kes minuga sarnaselt arvavad. Nad võib-olla kardavad sellest avalikult rääkida. Kutsun kõiki osalema 9. mai demonstratsioonil Tallinnas ja sellele järgneval Surematu polgu rongkäigul. Minuga koos saavad olema minu ammulahkunud sugulased Hugo, Hermann ja teised. Palun kõigil eelpool mainitud ohvritel, kolumnistidel ja pseudoajaloolastel austada minu õigust oma isiklikule arvamusele ja arusaamisele ajaloost. Minu ümberkasvatamiseks on hilja.