Vahetund Postimehega ⟩ Ühiskond ei taipa ahistamisest rääkida

Postimehe reporteri Kerttu Kirjaneniga võttis pärast tema ahistamisest kõnelevat päevakommentaari ühendust 70 inimest, et rääkida oma lugu ahistajast sõiduõpetajaga. Arvamustoimetaja Karl-Eduard Salumäe leiab, et tegemist on järjekordse olulise probleemiga, mis ühiskonnas mitte ei hõõgu tuha all, vaid põleb avalikult, aga millest inimesed ei taipa rääkida.

«See, et inimesed ei taipa rääkida, tuleneb palju sellest, mida neil soovitatakse kodus teha. Mida neile öeldakse lähedaste poolt. Ei saagi taibata, kui öeldakse, et see pole ju mingi suur probleem,» selgitas Kirjanen.

«Või siis, et alati on nii olnud,» täiendas Salumäe. 

Kirjanen tõi välja, et tagasiside tema lugudele on olnud tihti toetav. «Hästi palju tänulikkust on, et ma selle teemaga tegelen. Rääkisin täna hommikul ka Sass Hennoga, kes võitleb ahistamise ja vägivalla vastu. Ka tema ütles, et tal on hea meel, et ta pole üksi selles võitluses.» 

Salumäe rõhutas, et kuigi praegused Postimehe lood on puudutanud sõiduõpetajaid, võib ebasobivat käitumist kohata kõikidel elualadel. Samas pakuvad mõned ametid oma töö iseloomu tõttu halbade kavatsustega inimestele rohkem võimalusi paljastada oma haiglast poolt. 

Siiski ei peaks ajakirjanikud olema esimeseks toeks ja kontaktisikuks, vaid selleks võiks olla lähedased ja politsei. «Ma arvan, et esiteks võiks rääkida juhtunust oma lähedasega. Ma väga loodan, et ükskõik, kes see lähedane on – vanem, õde, abikaasa –, et ta ei ütle, et kuule, sa oled ise selles süüdi või et ah, see inimene ongi imelik. Ma loodan, et see teadmine tuleb inimesteni, et ohver ei ole tingimata süüdi. Ja siis tuleb pöörduda politseisse,» ütles Kirjanen. 

Sõiduõpetajate puhul on politsei andnud soovituse, et ebasobivast käitumisest tuleb teavitada autokooli juhtkonda, et nad saaksid kasutusele võtta meetmed sõiduõpetaja käitumise muutmiseks. 

Kirjanen rääkis, et autokool, kus tema käis, oli ahistamisest teatades kiire reageerimisega. Sellel inimesel oli olnud ka varem probleeme ning sekkumine ei olnud toiminud, mistõttu on ta nüüd vallandatud. Aga alati nii kergelt ei lähe. «Kui ma võtsin ühendust selle autokooliga, millest viimati kirjutasin, siis nad olid väga ärritunud sellest, et ma üldse nendega ühendust võtsin. Nad ei tahtnud rääkida, ei tahtnud selgitusi anda. Ütlesid, et juristid olevat neile soovitanud meediaga mitte suhelda.»

«Ajakirjanikuna – missuguseid tulemusi, reaktsioone, asjaolude muutumisi sa sooviksid näha? Mida selliste juhtumite avalikkuse ette toomine ja ahistamise üle diskuteerimine võiks anda?» küsis Salumäe. 

Kirjanen avaldas lootust, et lugusid loevad teiste seas ka need inimesed, keda praegu ahistatakse või keda on ahistatud. Nad võiksid saada tuge, et nendega juhtunu ei ole nende süü. «Ma loodan, et sõiduõpetajatel, kes teevad ebasobivaid asju, tuleks hirm naha vahele. Sellised asjad ei pea jääma vaka alla. Kui inimestel on julgust rääkida, siis nad ei saa lihtsalt jätkata oma tegevust.» Selleks, et lood hakkaksid ahistajaid distsiplineerima, on neid ajakirjaniku sõnul siiski vaja rohkem.