Riina Solman: eestlaste protsent rahvastikus on tähtsam kui rahvaarv

Riina Solman. Foto: Siim Solman

Kestmiseks ei ole vaja mitte sisserännet, vaid Eesti säilitamist rahvusriigina, kirjutab rahvastikuminister Riina Solman vastuseks Postimehe 20. jaanuari juhtkirjale.

Möödunud nädalal andsid palju kõneainet statistikaameti poolt 2019. aasta kohta avaldatud esialgsed rahvastikuandmed. Eriti palju tähelepanu on saanud rännet puudutav. Asjaolu, et Eestis on toimunud rändepööre, on tegelikult ka ilma statistikatagi igapäevases elus märgatav – üha sagedamini võime näha linnapildis ja kohata töötamas välismaalasi.

Pühapäevases Vikerraadio saates Samost ja Sildam väideti, et sisseränne näitab meie edukust. Sellega tuleb kahtlemata nõustuda. Kui majandusel läheb hästi, siis lisaks sellele, et meie oma varasemalt lahkunud inimesed tulevad siia tagasi, meelitab Eesti edu ka mujalt tulijaid.

Juba alates 2015. aastast ongi Eesti rändesaldo olnud positiivne, mis tähendab, et siia saabujaid on olnud enam kui lahkujaid – 2018. aastal 7071 ja 2019. aasta esialgsetel andmetel 5030 inimest rohkem. Tunamullu moodustasid 82 protsenti ehk suurema osa rändesaldost siiski mitte kodumaale tagasipöördujad, vaid välismaalased, kellel puudub Eesti kodakondsus. Maikuus selgub, kas sama tendents jätkus ka mullu.

Kasvutrendi näitab ka tähtajaliste elamislubade arv. Aasta lõpuks oli kehtiv tähtajaline elamisluba 30 917 välismaalasel, aasta varem sama ajal vastavalt 27 737 isikul. Kuid Eestisse tullakse lisaks pikemat viibimist võimaldavale tähtajalisele elamisloale ka viisaga, et töötada lühiajaliselt ehk kuni aasta. Kehtivaid lühiajalise töötamise registreerimisi oli eelmise aasta lõpuks koguni 18 543 ja aasta jooksul tehti avaldusi kokku üle 32 tuhande. Kuna lühiajalisi töötajaid ei loeta Eesti püsielanikeks, siis need numbrid rändesaldos ei kajastu, kuid reaalset elu mõjutavad need ikka.

Nii suurte numbrite puhul, nagu eelpool sai välja toodud, on sisserändel oluline mõju Eesti riigile ja ühiskonnale. Kuigi ökonomist Kaspar Oja teatab Postimehe vahendusel, et rohkem peaks rääkima sisserände kasust, ning jätkuvat aktiivset sisserännet toetab ka näiteks Äripäev, leian, et rääkida tuleks kindlasti ka probleemkohtadest.

Rahvastiku tasakaalu hoidmiseks on Eesti seadnud sisserände piirarvu, mis on kuni 0,1 protsenti Eesti alalisest elanikkonnast ehk veidi enam kui 1300 inimest aastas. Nagu eelnevast näha, on tegelik sisseränne olnud juba aastaid kordi suurem. Seetõttu on eestlaste osakaal rahvastikus, mis läbi taasiseseisvusaja kasvas, taas langusesse pööranud. Pikas perspektiivis ning põhiseadust ja rahvusriigi eesmärki silmas pidada on see murettekitav. Kui seni on arutelu keskendunud sellele, kes siia tulla tohib, siis edaspidi tuleks rohkem tähelepanu pöörata ka numbritele ehk sellele, kui palju sisserännet saab Eesti endale lubada ning kuidas nendes piirides püsida.

Seetõttu on eestlaste osakaal rahvastikus, mis läbi taasiseseisvusaja kasvas, taas langusesse pööranud. Pikas perspektiivis ning põhiseadust ja rahvusriigi eesmärki silmas pidada on see murettekitav.

Rände regulatsioonid vajavad ülevaatamist ning mõningad muudatused ongi juba ka valitsuses laual. Saatsin mullu 18. detsembril siseminister Mart Helmele märgukirja, juhtimaks tähelepanu lühiajaliste töötajate pereliikmete Eestisse elama asumise küsimusele ning seonduvatele probleemidele. Nimelt on lühiajaliste töötajatel siia aastaks tööle saabumisel lubatud kaasa võtta ka oma pereliikmed ning sellest tulenevalt tekivad riigil ja omavalitsustel nende pereliikmete ees kohustused. Need jäävad aga meie maksumaksjate kanda.

Palusin selgitusi, kuidas on siseministril plaanis olukorda lahendada, arvestades, et lühiajalisi töötajaid on Eestis väga palju, korraga paarikümne tuhande jagu, ning pereliikmete sagedasema kaasa võtmise puhul tähendab see täiendavat hulka välismaalasi, kellele riik on lisaks kohustatud pakkuma ka teenuseid, näiteks lasteaia- ja koolikohta, keele- ja kohanemisprobleemide korral koolis ka tugiõpet. See tähendab juba lisaressursse ja spetsialiste.

Praeguseks on siseministri eestvedamisel valminud välismaalaste seaduse muutmise eelnõu, mis puudutab lisaks lühiajaliste töötajate pereliikmete ka õppurite pereliikmete rännet. Eelnõu kohaselt, mis on hetkel ministeeriumides kooskõlastusringil, ei saaks edaspidi Eestisse lühiajaliselt kuni aastaks tööle saabunud isikute pereliikmed nendega kaasa tulla. Küll aga saaksid nad siin kuni kolmeks kuuks pereliikmel külas käia.

Välismaalaste pererände arvud näitavad tegelikult juba aastaid kasvavat trendi, see tähendab suurenevat nõudlust avalike teenuste järele. Kuigi välismaalaste pered viibivad Eestis ajutiselt, kuni 12 kuud, ja neid ei ole esialgu veel tuhandetes, on see juba toonud omavalitsustele kaasa mitmeid väljakutseid. Peamiselt on omavalitsused raskustes lühiajaliste töötajate lastele Eestis koolihariduse võimaldamisega.

Eesti seadustest ja ka rahvusvahelisest õigusest tulenevalt rakendub pererände raames saabunud kooliealistele lastele koolikohustus. 2019. aastal viibis Eestis pikaajalise viisa alusel 88 last vanuses 7–17. Võrdse kohtlemise seaduse järgi tuleb lapsele olenemata tema emakeelest või rahvusest tagada hariduse saamine vastavalt tema võimetele ja vajadustele. Tegelikkuses tähendab see seda, et sellised lapsed vajavad eestikeelsesse õppesse asudes erinevaid lisateenuseid nagu abiõpetaja, keeletunnid, individuaalne õppekava jm. Omavalitsustele tähendab see intensiivset tööd, suuremat koormust ja ressursside juurde planeerimist. Samas on teada, et antud lapsed lahkuvad Eestist mõne aja möödudes oma päritoluriiki, kus neil puudub vajadus siin omandatud eesti keele oskuse järele.

Liialt arvukas välismaalaste jätkuv sisseränne ohustaks Eesti kestmist rahvusriigina ning oleks vastuolus põhiseaduse mõttega.

Lühiajalise töörände regulatsioonide puhul tuleks arvestada, et pereliikmete kaasavõtmisel võivad peredes tekkida ootused – pere ei soovi lühiajalise viibimisaluse lõppedes Eestist lahkuda ning võib jääda riiki elama ebaseaduslikult, mis võib viia järgmiste, juba tõsisemate sotsiaalprobleemideni.

Rahvusvahelises õiguses kehtib üldtunnustatud põhimõte, mille kohaselt on igal riigil suveräänne õigus kontrollida isikute, kes ei ole selle riigi kodanikud, riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist. Väikse rahva ja riigina peame arvestama välismaalaste sisserände võimaldamisel pikaajalist mõju meie rahvastikuarengule ja koostisele. Eurostati andmetel oli Eesti 2014. aastal välispäritolu rahvastiku osakaalu poolest Luksemburgi järel Euroopa Liidus teisel kohal – 33 protsenti. 15-64-aastastest (tööealistest) moodustas välispäritolu rahvastik. Liialt arvukas välismaalaste jätkuv sisseränne ohustaks Eesti kestmist rahvusriigina ning oleks vastuolus põhiseaduse mõttega.

Eesti rahvastiku tulevik sõltub meie valikutest. Kui soovime säilida rahvusriigina, tuleb rändesurvet juhtida. Peame rahvana ise hoolitsema selle eest, et eestlaste osakaal Eestis ei kahaneks. Oleme aina jõukamad ning tuleb arvestada, et iga aastaga on ka siia soovijaid seega aina rohkem. Suurem rahvaarv iseenesest meie riiki jõukamaks ei tee. Seda kinnitab meie senine kogemus – rahvastik väheneb juba 30 aastat ning on veerand miljoni inimese võrra väiksem kui taasiseseisvumise järgselt, aga oleme sellele vaatamata ehitanud üles tugeva riigi, mille majandus on hetkel paremas seisus kui kunagi varem. Selleks, et kesta, ei ole vaja suurt sisserännet, vaid nutikaid ja töökaid inimesi ning peresõbralikku riiki, kus lapsevanemad ja lapsed on au sees, väärtustatud ja toetatud. Just selles suunas soovin ma rahvastikuministrina Eestit juhtida.