Andres Herkel

FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti iseseisvuse taastamise eel toimunud mitmekesise erakondade maastiku kujunemine väärib uurimist, kirjutab Andres Herkel enne tänast EKREt sama nime nime kandnud erakonna aastapäeva 30. tähistamise puhul.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Täna möödub 30 aastat Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna loomisest. Too esimene või päris-EKRE oli osaline Isamaa valimisliidu edus 1992. aasta valimistel. Jälje Eesti ajalukku jättis EKRE eeskätt omandireformi peamiste aluste läbitöötamisega. Need viidi hiljem koostöös minister Liia Hänniga ka ellu. Tegemist oli üleminekuaja ehk kõige keerulisema reformiga, mis hilisema ebaõiglase kriitika kiuste õnnestus Eestis väga hästi. EKRE kõige tuntumad poliitikud olid Enn Tarto ja Kaido Kama.

Valmistades ette EKRE-le aastapäevaettekannet erakondade kujunemisest 30 aastat tagasi, küsisin politoloogidelt, kas on midagi uuemat, kas või üliõpilastöid, mis selle aja erakondi käsitleksid. Ei olnud ja Rein Toomla «Eesti erakonnad» (1999) on tänini parim ülevaade.

Eriti otsekoheselt kirjutas mulle politoloog Tõnis Saarts: «Valdavale osale tänapäeva tudengitest tundub Laulev Revolutsioon ja 1990. aastad ülimalt ebaseksikas teema ning isegi sundimisel keegi sellest midagi kirjutada ei soovi.» Saarts lisab, et see on isiklik tähelepanek, mida ei söanda üldistada, pealegi võiks hoiak kümne aasta jooksul taas muutuda. Jäin mõtlema, et ega siin mingit ratsionaalset põhjust vist olegi. Mõned asjad lihtsalt on vahepeal või mõne põlvkonna jaoks moest ära, et siis uuesti tagasi tulla.