Välismääraja ⟩ Putini peaministrivalik on loogiline, sest maksuamet on Venemaal ka repressiivorgan

Peaministri vahetumine on osa Moskva paralleelreaalsuse loomisest, kus näiliselt mängitakse võimude tasakaalu ümber, aga vanad olijad jäävad ikkagi võimu juurde, kirjeldasid Kalev Stoicescu ja Piret Kuusik Kuku raadio saates «Välismääraja».

Putini valik uueks peaministriks muutub selgemaks, kui vaadata tema tausta. Bürokraadil Mihhail Mišustinil on selja taga pikk karjäär maksuametis. President Vladimir Putin on varem pannud veel kaks maksuameti tegelast peaministritoolile, selgitas Kalev Stoicescu. «Kui [Mihhail] Kasjanov, kes oli puhas majandusmees, vahetati välja 2004. aastal [Mihhail] Fradkoviga, siis Fradkov oli ju ka olnud maksuameti juht. Talle järgnes [Viktor] Zubkov, kes oli maksuameti asejuht.»

Maksuameti muudab tähtsamaks asjaolu, et lisaks riigi eelarve täitmisele kasutatakse seda ära ka poliitilise surve avaldamiseks. «Inimesed, kes esindavad jõustruktuure, sest maksuamet on selgelt jõustruktuur Venemaal. Ühelt poolt pitsitab ja kogub makse, teiselt poolt allub maksuameti juhile ka maksupolitsei. Maksupolitsei pole mõeldud ainult raha kogumiseks, vaid ta on ka poliitiliselt repressiivorgan, nagu me oleme näinud. Kõik, mida nad on teinud [Aleksei] Navalnõiga ja nii edasi – seal on asi väga kaugel maksudest,» kirjeldas Stoicescu.

Stoicescu tõi välja, et Mišustini kümneaastase teenistusaja jooksul on maksulaekumine nominaalselt suurenenud kolm korda, kuigi selle tegelik kasv on inflatsiooni tõttu väiksem: «Nii et ta on selle lehma päris tilgatumaks lüpsnud.» Mistušini edu näitab see, et makselaekumiste tõus ületas Venemaa majanduskasvu. «Kust ta selle raha välja pigistas, ei tea. Ilmselt sealt, kus varem makse ei makstud,» sõnas Stoicescu. Mišustin sobib Putinil veel eriti hästi, kuna tal pole olnud poliitilist tausta ja tundub, et tal pole selles vallas ka kuigi suuri ambitsioone. 

Piret Kuusik tõstis Putini eelmise nädala otsustest rääkides esile nende mõju rahvusvahelisetele suhetele. «Mainiks ka seda, et kui Venemaa teatab, et ta astub välja Genfi konventsioonist, siis see tähendab seda, et kui Venemaa peaks sõtta astuma, siis ka see sõda kui selline, mulle tundub, muutub väga palju. Genfi konventsioon [...] ikkagi väga palju paneb paika raamistiku, kuidas sõda peetakse. Kas või kõige lihtsam näide: sõjavangidele on kehtestatud teatav kord, kuidas neid tuleb kohelda. Kui nüüd Venemaa teatab, et see teda ei huvita, siis konflikti ei peeta enam vastaspoolega võrdsel alusel.»