/nginx/o/2011/01/24/503683t1h4d82.jpg)
Kommunikatsioonikonsultant Aune Past kiitis president Toomas Hendrik Ilvese kõnet, kuid heitis õhku küsimuse, kas aasta oodatuim kõne pole ehk veidi ebasobival kellaajal.
Aune Past: kui otsid, leiad presidendi kõnest vastuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On imelise aasta esimene hommik. Minu ameti-mina on eilsest hommikust kodukontori suletud ukse taga.
Presidendi aastavahetuskõnet tahan kuulata mitte ameti-, vaid inimlikust huvist. Et mismoodi elu Eestimaal paistab Kadriorgu ja mis soovid Kadrioru kodust meie kodudesse tulevad.
Esimene teadmine saabub 15 minutit enne uut aastat. Kogu pere on valmis minema küla keskele mäele, kust paistavad naaberkülade ilutulestikud, kus soovitakse üksteisele head uut aastat, kus õnn on ehe ja tunded tugevad.
Kiikan ühe silmaga kella, teisega televiisorit, korraks tekib lootus, et ehk jõuan enne aastavahetust kõne ära kuulata ja õigel hetkel oma kallite kõrval olla.
Aga hinnanud oma võimeid 300 meetri jooksus, panen teleka kinni juba enne kõne algust, võtan oma kallitel käest kinni ja uus aasta tuleb uskumatult ilusate tulemustrite ja tugevate kallistuste ning naabrite heade soovidega.
Aga ma olen lubanud kõnet kuulata. Nii ma siis helistades ja head uut aastat soovides küsin kõigilt (no seda pole just palju, paar-kolmkümmend inimest, kellel kõigil suurem või väiksem pere ligi), et mis kõnes olulist oli.
Ja saan vastuseks, et kuule, me oleme õues uut aastat vastu võtmas, mis telekas ja mis kõne.
Niisiis loen aasta olulist kõnet internetist. Aga mu ootused on ikka pereema ootused, et kuidas minu kallitel siin riigis uuel aastal elu läheb. Selles mõttes on hea kõne. Ütleb, et peret tuleb hoida.
Tõepoolest, kuidas me peaksime riigina hakkama saama, kui õnn kodudest kadunud. Saadan mõttes head soovid sinna, kus kurbus, hirm või viha õnne asemel uksele ja hingele koputavad. Tean, et õnn leiab alati tee tagasi.
Meie laps on vaba riigiga üheealine ja presidendi kõnes kahekümnese täiskasvanuellu astumise vajadusest lugedes muhelen heast meelest.
Härra president on tõeline (riigi)vanem. Ja vanemana tikume mitte märkama, et meie laps ongi juba täiega suur ja teeb täiskasvanutegusid. Jaksaku ta ainult ka pisut lapsemeelsust täiskasvanuellu kaasa võtta.
Mulle meeldib aastalõpukõne uhkus selle üle, kes me täna oleme ja julgustus iseennast ja oma tegemisi rohkem usaldada ja ennast ning naabrit hinnata.
Küllap on kõne läbi telekaekraani härra presidendile silma vaadates pisut teise tundevarjundiga.
Lugedes ehmatas alguses see aasta murdumine ära. Eesti keeles murdub inimene, kui tal on raske või ta enam ei jaksa, murdub puu ja langeb elektriliinidele, põhjustades pimeda ja külma pühadenädala, murdub jää ja viib kaasa kalli inimese.
Soovin ühes presidendiga, et südaööl hea läinud aasta murdunuks meie kõigi jaoks uueks elu parimaks aastaks. Samuti tundub, et meil pole vaja Euroopast lunastust oodata, ega me nüüd nii väga patused ka ole.
Majanduslikku kergendust ja sahmerdamise lõpetamist võiks eurotuuled küll tuua. Oma hingeasjad peame ise korras hoidma.
Selles mõttes oli presidendi kõne hea, võid kohe mitu korda lugeda ja kui otsid, leiad ka vastuse. Kui tahad niisama vinguda, siis lõpetad vingumürgitusega. Võtame head soovides öeldud sõnad oma uude aastasse kaasa ja pole siis vaja purjus peaga autorooli ronida või muul viisil lurjust mängida.
Järgmisel aastal tahaks jõuda mõlemat, nii kõnet kuulata kui õues uut aastat vastu võtta. Kas nihutame uue aasta saabumist või aasta oodatuima kõne aega?