«Minu meelest tehti USAs valearvestus [kindral Qassem Soleimani tapmisega]. Tema surma ei võeta Iraanis kui rünnakut Iraani teokraatliku režiimi vastu, vaid ikkagi kogu Iraani riigi vastu ühes kõigi ühiskonnagruppidega, kaasa arvatud mõõdukad ja liberaalid,» kirjeldas Hille Hanso Kuku raadio saates «Välismääraja», kuidas nähti Iraani ühiskonnas Solemaini hukku. 

Inimeste käitumine aastate jooksul Lähis-Idas elades on Hille Hansole õpetanud, et tajutud ülekohut ei andestata. Islamirevolutsioonist on möödas üle 40 aasta, aga selle režiimi defineeritakse siiski revolutsioonijärgse valitsuskorrana. «Ajalugu on näidanud, et revolutsioonijärgsed režiimid on teistest autokraatlikest režiimidest pikema elueaga.» 

«Selle põhjus on see, et nad põhinevad mingisugusel ideoloogial ja vägivaldsel võitlusel selle ideoloogia eest. Nende eliit ja võimud on tekkinud massimobilisatsiooni pinnalt. Eelmainitud põhjustel on neil suutlikkus ühiskondlikke muudatusi hästi efektiivselt ellu viia. Selle tulemuseks ongi iseseisvate võimukeskuste lõhkumine, tugevalt valitsevad parteid, mida ei ole kerge kukutada. Neil on ka võim oma tahet elanikkonnale peale suruda. Opositsioonil on sellises poliitilises olukorras limiteeritud võimalused,» ütles Hille Hanso. Kõik need faktorid mängivad omakorda rolli selles, et valitsus tajub, et nad peavad vastama nende vastastele aktsioonidele. Vastasel korral poleks nad enam revolutsioonil ja vastandumisel põhinev režiim. 

Lisaks ei olnud hukkunud Qassem Solemaini mõni tavaline kindral, vaid tema juhtimise all oli välisoperatsioonide eliitüksus Quds revolutsioonikaardis. Al-Quds tähendab Jeruusalemma ja viitab laiemalt islamiusuliste maade vabastamisele. Qudsi võib käsitleda kui välispoliitika jätkamist teise vahenditega. Lääneriikide andmetel juhtis Soleimani Iraani sidemete arendamist, sealhulgas raha ja relvade tarnet Hezbollah'le Liibanonis ja Hamasile Gaza sektoris.

Revolutsiooniline kaardivägi loodi 1979. aastal peale islamirevolutsiooni uue režiimi kaitseks, kui erinevad jõud Iraani sees hakkasid lapsekingades teokraatliku valitsuse vastu võitlema. «Sellel [kaardiväel] tõepoolest on kogu süsteemis oluline roll, sest ta peab vajadusel kaitsma Iraani režiimi ka [Iraani enda] regulaarse sõjaväe eest. Regioonis sõjaväeliste riigipöörete ajalugu on ju hästi rikas. Senini on valitseval režiimil paranoia, et ühel päeval võib regulaararmee armastus šahhivõimu [kukutatud monarh] vastu välja lüüa ning nad võivad üritada riigipööret,» selgitas Hille Hanso. 

Ta tõmbas paralleele teiste Lähis-Ida riikidega, kus valitsustel on usaldamatus ja hirm omaenda jõustruktuuride vastu ning siis luuakse süsteeme, kus sõjalised- ja luureüksused vastastikku kontrollivad üksteist. Näiteks Süürias on samamoodi läbipõimunud relvajõusüsteemid. Saatejuht Hannes Hanso täiendas, et sarnaselt on üles ehitatud ka Venemaa julgeolekustruktuur.

Kaardivägi loodi algselt siseohtude vastu, kuid Iraagi sissetungiga 1980. aastal anti sellele ka ülesanne seista välisohtude vastu. Kaardivägi allub otseselt kõrgemale usujuhile ning neil on arvestatav mõju nii seadusandluses kui ka usuelus. «Näiteks Iraani ballistiliste rakettide programmi arendamist juhib kaardivägi,» ütles Hille Hanso. Lisaks kuulub revolutsioonikaardi komandöridele palju olulist kinnisvara, mitmeid olulisi ärisid, kogu sõjatööstus, samuti kontrollivad nad smugeldamist Iraani piiridel. Hannes Hanso lisas, et kohalikud räägivad, et ka alkoholi ebaseaduslikku sissevedu Iraani kontrollib kaardivägi.