Mitte ükski teema ei ole Eesti ajakirjanduses viimasel nädalal saanud nii palju tähelepanu kui Iraani ja Ühendriikide konflikt. Kui päevapoliitilisi aspekte on erinevate nurkade alt lahatud lõppemiseni, siis Postimehe podcast «Maailm taskus» vaatleb koos Tartu Ülikooli islamistika lektori Elo Süllaga, milline riik on Iraan.

Iraani ja Ühendriikide vastasseis kasvas välja külma sõja aegsest võitlusest maailma suurriikide USA ja Nõukogude Liidu vahel. Toonane riigivalitseja šahh Mohammed Reza Pahvlavi tegi kodumaal suuri, tihtipeale ebapopulaarseid reforme. Samal ajal kaldusid tekkivad poliitilised liidrid parlamendis Nõukogude Liidu poole, mida USA ei saanud rahulikult pealt vaadata. 1953 korraldas CIA Iraanis riigipöörde, et šahhi võimu kinnistada. Ühendriikide armust troonil püsiv riigivalitseja tekitas kodus suurt pahameelt, kuni ta 1979. aastal islamirevolutsiooni käigus võimult kukutati. 

Süld tõi välja, et kui tänapäeval meie vaatepunktist on lääne ja islamimaailma lõhe sümboliks 2001. aasta terrorirünnakud, siis varasemalt ja eriti islamimaailmas oli lõheks just 1979. aasta revolutioon. 

Revolutsiooni käigus korraldati kogu riigi poliitiline režiim ümber. Ametlikult on Iraan presidentaalne riik, aga kõige üle domineerib usujuht – ajatolla ja tema vaimulike nõukogu. Süld selgitas ajatolla ja teiste võimuinstantside suhteid ja hukkunud kindrali Qassem Soleimani juhitud revolutsioonilise kaardiväe rolli Iraani välissuhete kujundamisel.

Soleimani oli just see, kes suhtles liibanonlaste, palestiinlaste, süürlastega, aga ka Venemaaga. «See kaotus ei olnud üks kindral teiste seas, vaid ikkagi juhtfiguur välispoliitilistes suhetes,» tõdes Süld. Taustaloo mõttes on huvitav, et kui Soleimani varem eelistas tegutseda varjudes, siis viimasel aastal hakkas ta rohkem tulema avalikkuse ette. Spekuleeriti, kas tegemist on võimaliku presidendikandidaadiga, kuid seda võimalust kindral ise eitas. 

Soleimanit leinavad tänavatel massid, kuid Sülla hinnangul on tegemist ideoloogilise näitemänguga. «Ühest küljest öeldakse Iraani kohta, et loomulikult see on islamiriik, oma väga rangete keeldude ja käskudega. Šariaat [islami õigusnormid] on riigi seadusandluses kasutusel. Teisest küljest spekuleeritakse numbriga, et võib-olla ainult 50 protsenti Iraani rahvastikust peavad ennast moslemiteks, et see riik on väga sekulaarne. Et see riik elabki kahte elu: elu, mis on avalikkuse ees ja elu, mis on varjatud,» kirjeldas Süld Iraani ühiskonna mitmekihilisust. Islaminormidest üleastumine ei toimu mitte sügaval põranda all, vaid eksisteerib paralleelselt, avalikkusele pööratud elu kõrval. 

Riigi enamus on šiiidid, kes on islamiusus olnud ajalooline vähemus sunniidi enamuse kõrval, enamasti tagakiusatud ja valitsemisest kõrvale tõrjutud. See toob mängu teise kihi: märterluse, kollektiivse süü ja kättemaksu traditsiooni šiiitluses. Arusaam endast kui kannatajast on šiiitluses tugev. Märtreid tõstetakse aukohale. Sunniitlus islamis ei näe sellist kollektiivse süü tekkimist või selle teadlikku väljanäitamist, millel on ajaloo vältel olnud šiiitluses suur osa. Tegemist on rohkem kultuuri kui ideoloogiaga, kuid ideoloogiline režiim oskab ühiskonna valupunkte ära kasutada.

Kättemaksu tõlgendatakse kui vajalikku vastust neile tehtud ülekohtule: seda ei kanta ära ühtse süüna, vaid antakse vastulöök. Välistoimetaja Martin Kutti ütles, et see vastus sellel nädalal raketirünnakutega ka anti, kuid paljude hinnangul oli tegemist sümboolse sammuga olukorras, kus Iraani režiim ei soovi suurt sõda alustada. Süld tõi aga välja, et konflikt eskaleerus teisel moel, kui alla lasti Ukraina reisilennuk. Süütu vere valamisega on ülekohtule vastus antud ning kuigi ükski osaline seda ei oodanud, seab see olukorra uude perspektiivi.